„Hea küll siis,“ vastas isa Dennet, „keegi vaga vend tuli püha Edmundi köstrile külla — mingisugune metspreester, kes tapab pooled jahiloomad metsas ja kes armastab enam karika kõlinat kui kirikukella helinat ning annab kümme palveraamatut ühe pekitüki eest, lõpuks ometi tubli ja lõbus poiss, kes oskab võitluskeppi keerutada, vibu vinna tõmmata ja tantsu lüüa, nagu iga teinegi Yorkshires.“
„Sinu viimased sõnad, Dennet,“ ütles laulik, „päästsid sul paar küljekonti.“
„Tasa, mees, mina ei karda teda,“ ütles Dennet, „nüüd olen küll pisut vana ja kange, aga kui ma kord Doncasteri juures võitlesin…“
„Kuid sinu jutustus, jutustus, mu sõber,“ ütles laulik jällegi.
„Muud polegi jutustada, kui et Athelstane von Coningsburgh maeti pühasse Edmundisse.”
„See on vale, ja pealegi avalik vale,“ ütles munk, „sest mina ise nägin, kui ta oma Coningsburghi lossi kanti.“
„Noh, siis jutustage ise, mu isandad,“ ütles Dennet vasturääkimise tõttu pahandatult ja ainult suure vaevaga hakkas ta oma kaaslase ja lauliku pealekäimisel jutustama. „Need kaks kainet munka,“ ütles ta viimaks, „kui see auväärt mees neid niisugustena tahab näha, jõid head õlut ja magusat viina edasi ning nõnda peaaegu terve suvise päeva, kui nad äkki sügavat ohkamist ja ahelate kõlinat kuulsid, kuna lahkunu Athelstane kuju tuppa sisse astus, öeldes: teie hooletud karjased…“
„See on vale,“ ütles munk ruttu, „ta ei lausunud sõnagi.“
„Ohoo, vend Tuck!“ ütles laulik ja kiskus munga talupojast eemale; „nagu ma märkan, oleme meie uue jänese jäljil.“
„Mina kinnitan sulle, Allan-a-Dale,“ ütles pagulane, „mina nägin Athelstane von Coningsburghi oma lihasilmadega, nagu ma iga teistki elusat inimest näinud. Tal olid surnuriided seljas ja teda ümbritses haualõhn. Ankur sekti ei uha seda minu mälestusest.“
„Tasa,“ vastas laulik, „sa ainult naljatad minuga.“
484
