seta Alfredi trooni valdama, kui veel ükski püha Usutunnistaja järeltulijaist elab.“
„Mis!“ ütles Athelstane, „on see siis suursugune kuningas Richard?“
„See on Richard Plantagenet ise,“ vastas Cedric, „kuid mul ei tarvitse sulle öelda, et tema oma vabal tahtel siia on ilmunud, mispärast teda ei tohi haavata ega teda ka vangistada — sa tunned ometi väga hästi oma kui võõrusisanda kohuseid tema vastu.“
„Ja muidugi!“ hüüdis Athelstane, „ja pealegi veel enda kui alama kohuseid, sest siin tahan ma temale oma südame ja käega truudust tõotada.“
„Mu poeg,“ ütles Edith, „mõtle oma kuninglikkude õiguste peale!“
„Mõtle Inglismaa vabaduse peale, kidev vürst!“ hüüdis Cedric.
„Ema ja sõber,“ ütles Athelstane, „jätke oma etteheited — vesi ja leib ühes vangikeldriga on imelised auahnuse surmajad, ja hauast ma tõusen targemana, kui ma sinna läksin. Poole sellest tühisest lollusest on mulle see äraandlik abt Wolfram kõrva puhunud ja nüüd võite isegi otsustada, on tema mõni usaldatav nõuandja. Sellest ajast saadik, kus need plaanid teoksil on olnud, pole ma muud tunnud kui tõttamist, seedimiskorratust, hoope, tõukeid, vangisistumist ja nälgimist; pealegi võiks see kõik lõppeda mõne tuhande rahuliku elaniku tapmisega. Mina ütlen teile: kuningas tahan ma iseoma mõisas olla ja mitte kuskil mujal ja minu esimene maahärralik ülesanne on abti üles puua.“
„Ja minu hoolealune Rowena,“ ütles Cedric. „Ega te ometi mõtle teda maha jätta?“
„Isa Cedric,“ ütles Athelstane, „ole mõistlik. Leedi Rowena ei tee minust väljagi, tema armastab minu sugulase Wilfredi kinda väikest sõrme rohkem kui kogu minu isikut. Seal ta ise seisab, et sinule seda tunnistada. Ei, ära punasta, sugulane, pole mingi häbi hoovirüütlit rohkem armastada kui mõnd maamõisnikku ja ära naera ka, sest surnuriided ja kõhn
479
