„Kuid püha neitsi Maria nimel, suursugune Athelstane,“ ütles Cedric, kinni haarates sõbra käest, „kuidas pääsid sa sellest hädaohust? Hakkasid nad oma tegu kahetsema?“
“Nemad kahetsema!“ vastas Athelstane. „Kas pehmendab päikesepaiste kaljusid? Ma oleksin veel praegu seal lamanud, kui mitte kloostris müra poleks tõusnud, mille põhjuseks, nagu ma pärast mõistsin, oli minu surisöömingule minek, kuna nad ise väga hästi teadsid, et mina elusalt oma paigal laman. Kuulsin neid surisalme laulvat ja mõtlesin, et seda teevad inimesed, kes ise mu surnuks näljutavad. Ometi läksid nad ja mina pidin kaua oma toitu ootama, mis sugugi ime polnud, sest jalutu köster oli liiga iseoma kõhu täitmisega ametis, kui et ta minu peale oleks mõelnud. Viimaks ometi tuli ta vankuval sammul alla, tuues endaga kaasa viina ja vürtside lõhna. Hea toit oli tema südame avanud, sest tema tõi mulle mu endise toidu asemel tüki pasteeti ja pudeli viina. Mina sõin ja jõin ning kogusin jõudu ja minu õnneks oli köster sedavõrt joobnud, et ta ukse halvasti lukutas ja see praokile läks. Valgus, toit ja viin tegid mu leidlikuks. Obadus, kuhu minu ahelad kinnitatud, oli rooste käes rohkem kannatanud, kui võrukael abt või minagi oleksin võinud arvata. Isegi raud ei pea selle vangikeldri niiskusele vastu.“
„Tõmmake hinge tagasi, suursugune Athelstane,“ ütles Richard, „ja võtke pisut kehakinnitust, enne kui oma õudset jutustust jätkate.“
„Kehakinnitust!“ vastas Athelstane, „olen juba viis korda täna võtnud, aga ometi arvan, et rasvane sink kõlbaks väga hästi minu jutustuse juurde; ka palun ma, lahke härra, ehk muretseksite mulle karika viina.“
Kuigi külalised oma jahmatusest veel täiesti polnud toibunud, ometi täitsid nad oma võõrusisanda soovi viibimata, mispeale see oma jutustust võis jätkata. Aga nüüd oli tal juba palju rohkem kuulajaid kui alguses, sest Edith, kes lossis tarvilikke korraldusi oli käinud tegemas, oli elusa surnu kannul külaliste ruumi tulnud, kuna tema selja taga niipalju mehi ja naisi surus, kui väikene ruum vastu suutis
476