„Sul on õigus, kuningas, sest kuningas oled ja selleks sa jääd minu nõrgast vastupanust hoolimata. Ma ei söanda tarvitada ainukest abinõu, mis selle takistamiseks olemas ja mis sa ise mulle kiusatuseks kätte annud.“
„Ja nüüd minu palve juurde,“ ütles kuningas, „mida mina sellepärast põrmugi vähem usaldavalt ei avalda, et sina minu kuninglikku õigust pole tunnustanud. Mina nõuan sinult sinu oma sõna peale andeksandmist ja vastuvõtmist sinu pojale Wilfred von Ivanhoele, kuna sind vastasel korral ähvardavad sõnamurdmine, truudusetus ja alatus. Selles lepituses olen mina huvitatud, nagu sina isegi pead tunnustama, sest sellest oleneb minu sõbra õnn ja valitseva vastolu lõpp minu truu rahva keskel.“
„Ja see seal on Wilfred,“ ütles Cedric, tähendades poja poole.
„Isa, mu isa,“ hüüdis Ivanhoe, langedes Cedricu jalge ette, „anna mulle andeks!“
„Sulle on juba andeks antud,“ ütles Cedric teda üles tõstes. „Herewardi poeg teab, kuidas oma sõna pidada, isegi kui see on antud mõnele normannile. Ainult lase end näha meie Inglise esi-isade riideis — mitte mingit lühikest mantlit, kerget mütsi või fantastilisi sulgi minu lihtsas majas! See, kes tahab olla Cedricu poeg, peab võima olla välimuselt oma esivanemate sarnane. Sa tahad rääkida,“ lisas ta tõsiselt juurde, „ning mina aiman sinu kõneainet, kuid leedi Rowena peab kihlatud mõrsjana kaks aastat leinama. Meie Saksi esivanemad loobuksid meist, kui meie uuest ühendusest räägiksime enne selle mehe haua sulgemist, kes oli temaga varemalt ühendatud ja kes vääris seda oma sünni ja esivanemate tõttu kõige enam. Kadunud Athelstane vaim ise tõuseks oma veristest surnulinadest, et takistada oma mälestuse säärast teotamist.“
Näis, nagu oleksid Cedricu sõnad tõepoolest viirastuse ellu kutsunud, sest vaevalt oli ta nad rääkinud, kui uks lahti läks ja Athelstane oma surnuriides nende ees seisis — kahvatuna, kõhnana, surnust tõusnu sarnasena.
472
