nooremate sosistamist või naeru valju sõnaga karistama ja nii mõndki neiut huvitas rohkem küsimus, kuidas tema leinakuub talle hakkab kui see kurb sündmus, mis puhul ta valmistatud. Seda meeleolu ei muutnud ka kahe võõra rüütli ilmumine (et juba tõtt öelda), vaid see tõi endaga kaasa nii mõnegi silmadetõstmise, piilumise ja sosistamise. Ainult Rowena, kes edevuseks liiga uhke, tervitas oma vabastajat meeldiva viisakusega. Tema näoilme oli tõsine, kuid mitte rõhutud, kahelda võis ainult selles, kas vahest mõtted Ivanhoe saatusest samal määral tema tõsisuse põhjuseks ei olnud, nagu seda leinatava sugulase surmgi.
Cedric aga, kes niisuguseis asjus ei olnud mitte väga terava pilguga, nagu me seda juba varemalt näinud, arvas oma hoolealuse leina teiste neiudega võrreldes sedavõrt sügavaks, et ta võõrastele tarvilikuks pidas seletada: „Tema oli Athelstane kihlatud mõrsja.“ Kahtlema peab, kas see teade Wilfredi kaastundmust Athelstane leinajate vastu suurendas.
Kuna Cedric nõnda võõrad igale poole oli viinud, kus lahkunu matust pühitseti, juhtis ta nad nüüd väikesesse tuppa, mis oli määratud neile valitud külalistele, kes kaugema ühenduse tõttu surnuga vahest nendega ei tahtnud seltsida, keda ühendasid sellega lähemad sugulussidemed. Ta tõotas neile igasugust mõnusust ja tahtis juba minna, kui must rüütel tema käe võttis.
„Palun teid, suursugune than,“ ütles ta, „oma lubadust meelde tuletada, mis te mulle lahkumisel andsite — minu palvet täita.“
„Ta on juba ette täidetud, suursugune rüütel,“ ütles Cedric, „kuid sel kurval silmapilgul…“
„Selle peale mõtlesin ma isegi,“ ütles kuningas, „kuid minu aeg on napp ja pealegi ei arva ma kohatuks, et ühes Athelstanega hauda sängitaksime ka oma eelarvamised ja üle pea-kaela tehtud otsused.“
„Härra krampluku rüütel,“ ütles Cedric punastades kuninga sõnadele vahele, „ma loodan, et teie palve teie enda
470
