võsu näha, kes eraldusid hulgast oma puhtaks aetud lõua ja lühikese mantliga, sama ka oma kokkuhoidumise ja kogu selle pühaliku pidustuse pilkava vaatlemisega, kuigi nad end sinnamaale alandasid, et lahkelt pakutud kehakinnituse hea lasksid maitsta.
Muidugi leidus ka kerjuseid tosinakaupa, ühes rändavate sõduritega, kes Palestiinast teel (vähemalt ütlesid nad ise seda); rändavad pudu-kaupmehed ladusid oma kaupa välja, rändavad mehaanikud otsisid tööd ja palverändajad, metspreestrid, Saksi minstrelid ja Wallise bardid pomisesid palvetada ja meelitasid oma kanneldest, viiulitest ning gitarridest ebameeldivaid hääli. Üks ülistas Athelstanet leinavas kiidukõnes, teine loendas sellekohases lugulaulus kadunu esivanemate imelikud ja karedakõlalised nimed. Ei puudunud ka narrid ja veiderdajad, sest nende tegevust ei peetud praegusel silmapilgul sugugi sündmatuks või kohatuks, olid ju saksilaste vaated selles asjas sama loomulikud kui lihtsadki. Januneb kurbus, siis olgu tal juua, tunneb ta nälga, siis olgu süüa; rõhus ta meelt ja pitsitas südant, siis olid käepärast rõõmuvahendid, vähemalt abinõud meelelahutuseks. Osavõtjad ei põlanud kunagi niisuguseid lohutusvahendeid, kuigi ajuti, koosviibimise põhjuse meeldetulekul, mehed hulgati ohkasid, kuna aga naised, keda palju siin leidus, oma häält tõstsid ja valjult „häda!“ karjusid.
Niisugune pilt esines Richardile ja tema kaaslastele, sisse astudes Coningsburghi lossi. Piduülem ei pannud enam lihtsurelikkude edasi-tagasi voolavaid salku tähele, ehk olgu siis, et korrapidamise otstarbel, niipea kui talle silma torkasid kuningas ja Ivanhoe, kelle näojooni ta arvas tundvat. Pealegi oli kahe rüütli ilmumine Saksi pidustusele haruldane nähtus ja seda võis ainult lahkunu enda ja tema perekonna austamiseks pidada. Nõnda siis tegi see tähtis isik oma mustas ülikonnas ja valge ametikepiga käes Richardile ja Ivanhoele läbi rahvamurru torni poole teed. Gurth ja Wamba leidsid omale varssi lossiõues tuttavad ja otsustasid mitte enam edasi minna, enne kui seda just nõutakse.
465
