„Kuidas nii?“ küsis isand, „sina lähed uksehoidja korterisse ja õpid seal distsipliini tundma, kui sa oma narrusele nii suure vabaduse annad.“
„Enne lubage mind oma tarkuse kaudu teada,“ ütles Wamba, „on see õiglane ja mõistlik, kui kedagi teiste süü pärast karistatakse?“
„Muidugi mitte, narr,“ vastas Cedric.
„Aga miks sa siis vaese Gurthi tahad raudu panna, onu, kui süüdi on tema koer Fangs? Sest mina julgen vandega kinnitada, me ei kaotanud ainustki silmapilku asjata, niipea kui karja kokku saime, mida aga Fangs enne õhtukella helinat ei teinud.“
„Siis poo Fangs üles,“ ütles Cedric ja pöördus ruttu seakarjuse poole, „kui tema süüdi on, ja muretse omale teine koer.“
„Lubage, onu,“ ütles narr, „ka see oleks õigusest vasakut kätt, sest Fangs polnud mitte oma süü pärast jalutu ega võinud karja kokku saade, vaid süüdi kandsid need, kes tema esimesed käpad vigastasid, missuguse teoga see vaeseke vaevalt oleks nõus olnud, kui tema arvamist oleks küsitud.“
„Ja kes tohtis minu orja koera vigastada?“ küsis Cedric põlevas vihas.
„Seda tegi vana Hubert,“ ütles Wamba, „sir Filip de Malvoisini jahivaht. Ta tabas Fangsi laanes hulkumas ja ütles, koer ajanud loomi taga ning rikkunud nõnda tema isanda õigusi.“
„Kurat võtku Malvoisini,“ vastas Cedric, „ja ka tema jahivahti! Mina tahan talle suure metsaseaduse põhjal selgeks teha, et see mets seal laane sekka ei kuulugi. Kuid küllalt! Mine — mine oma paigale ja sina, Gurth, muretse endale teine koer, ning kui metsaülem ka seda peaks julgema puutuda, siis olgu ma äraneetud argpüks, kui ma tema parema käe esimese sõrme maha ei raiu, nii et ta enam kunagi vibu vinna ei tõmba. — Palun vabandust, auväärt külalised! Mind ümbritsevad siin naabrid, kes talitavad nagu
46
