„Teie kõrgus olgu kindel,“ ütles munk, „et püha Dunstani õnnistusel kasvab teie poolt määratud rikkaliku saagi hulk.“
„Selles ma ei kahtle, hea vend,“ ütles kuningas, „ja kuna pukiliha on ainult kuiv toit, siis saab meie keldriülem käsu iga aasta sulle anda ankru sekti, nahklähkri malvaasiat ja kolm aami kõige paremat õlut. Kui see sinu janu ei suuda kustutada, siis tule minu juurde kuningakotta, kus sa minu sissekallajaga tutvust pead tegema.“
„Kuid püha Dunstan?“ ütles munk.
„Saab peakatte, ametikuue ja altarivaiba,“ jätkas kuningas omale risti ette lüües. „Aga naljast me ei tohi tõtt teha, sest muidu võiks Jumal meid nuhelda, et me enam oma lolluste kui tema au ja austamise peale mõtleme.“
„Mina vastutan oma kaitsepühiku eest,“ ütles munk lõbusalt.
„Vastuta iseenda eest, munk,“ ütles kuningas Richard pisut tõsisemalt, kuid ulatas pagulasele kohe oma käe, mida see pisut häbelikult põlvili langedes suudles. „Minu sirutatud kätt austad sa vähem kui minu rusikat,“ ütles kuningas, „sest ühe ees põlvitad sa ainult, kuna sa teise ees maas lamasid.“
Kuid munk, kes oma naljatava tooniga kartis kuningat pahandada (samm, mille eest need peavad hoiduma, kes kuningatega läbi käivad), kummardus sügavasti ja tõmbus tagasi.
Samal silmapilgul ilmus kaks uut isikut näitelavale.
Neljakümne-esimene peatükk.
Mu härrad, me tervist soovime teil’, |
Uued tulijad olid Wilfred von Ivanhoe Botolphi priori hobuse seljas ja Gurth rüütli oma sõjahobuse sadulas. Ivanhoe imestus oli piiramata, kui ta oma isanda nägi olevat verega üle pritsitud, kuna kuus või seitse surnukeha lamasid
456
