„Ha! Püha Edward! Ha! Püha George!“ hüüdis must rüütel, virutades igal hüüdel ühe mehe maha, „on siin äraandjad?“
Nii meeleheitlikud võitlejad kui need rüütli vastased olidki, ometi pidid nad taganema käe ees, mis kandis iga hoobiga surma, ja juba näis, et tema viimaks üksinda võitjaks jääb niisuguse arvulise ülekaalu vastu, kui viimaks üks rüütel, kes sinist varustust kandis ja tänini teiste seljataha hoidunud, ettepoole tormas ja odaga mitte ratsaniku, vaid tema hobuse pihta sihtis, keda ta surmavalt haavas.
„See oli kelmi temp!“ hüüdis must rüütel, kui täkk maha langes ja ratsaniku endaga kaasa kiskus.
Sel silmapilgul puhus Wamba sarve, sest kõik tänine oli sedavõrt ruttu sündinud, et ta selleks aega polnud leidnud. Äkiline häälekõla kohutas mõrtsukad silmapilguks tagasi ja Wamba, kuigi halvasti relvastatud, tõttas ligi ning aitas rüütli jalule.
„Häbi teile, te kelmid argpüksid!“ hüüdis must rüütel sinisele varustusele, kes näis kallaletungijaid juhtivat, „põgenete teie juba sarve eest, mida puhub narr?“
Nende sõnade kihutusel tungisid vaenlased uuesti mustale rüütlile kallale, kellele paremaks seljataguseks varjuks oli nüüd tamm, mille vastu seistes ta end mõõgaga kaitsis. Kelm rüütel, kes oli uue oda võtnud, valvas silmapilku, mil musta rüütlit kõigilt küljilt suruti, et siis hoogu võtta ja teda täiel iilil puu külge naelutada, kuid Wamba ajas tema kavatsuse nurja. Oma jõu puuduse tasus ta väledusega ja kuna vaenlastel peavastasega tegemist, võis Wamba peaaegu hädaohuta võitlusse segada, kus ta hoolega sinise varustuse talitamist silmas pidas ja lõpuks kõige hädaohtlikumal silmapilgul tema hobuse põlvsooned oma kõvera mõõgaga läbi raius, nii et mees kui ka hobu maha lendasid. Krampluku rüütli seisukord jäi ikkagi väga kardetavaks, kuna ju teda mitu hästi varustatud sõdurit surusid ja tema ise jagatud tugevate hoopide tõttu lõpuks ometi ka väsima hakkas. Äkki aga sirutas nool tema hirmsama vastase maha, kuna
450
