on kümmekond niisugust halvemad kui kari hunte mõni teine kord. Praegu ootavad nad muidugi oma saaki ja abiks on neil Torquilstonest põgenema pääsnud mehed. Kui me neid kohtaksime, peaksime oma võidu eest kallilt maksma. Noh, härra rüütel, mis teie teeksite, kui paar tükki neist meile vastu tuleksid?“
„Naelutaksin need võrukaelad odaga maa külge, Wamba, niipea kui nad meile tüliks oleksid.“
„Aga mis siis, kui neid oleks neli?“
„Nad jooksid kõik ühest karikast,“ vastas rüütel.
„Aga mis kuuega?“ jätkas Wamba, „kui meie samuti kahekesi oleksime — kas ei tuletaks te siis Locksley sarve meelde?“
„Mis! Abipuhumiseks?“ hüüdis rüütel; „paarikümne niisuguse närukaela pärast, keda tubli rüütel oma ees võib ajada, nagu teeb seda tuul langenud lehtedega?“
„Hea küll siis,“ ütles Wamba, „paluksin seda sarve lähemalt näha, millel nii vali hääl olevat.“
Rüütel võttis kandme kaelast ja ulatas ta ühes sarvega kaasreisijale, kes selle silmapilk omale kaela pani.
„Tra-lira-la,“ tegi ta sarve sõnu vilistades, „nüüd tean seda sama hästi nagu mõni teine.“
„Kuidas te seda arvate, võrukael?“ küsis rüütel, „andke mulle sarv tagasi.“
„Olge mureta, härra rüütel, ta on kindlas paigas. Kui vaprus ja narrus üheskoos reisivad, siis peab narrus sarve kandma, sest tema oskab paremini puhuda.“
„Ei, poiss,“ ütles must rüütel, „see läheb juba pisut üle piiri. Ära pane mu kannatust kaalule.“
„Ära tarvita minu vastu vägivalda, härra rüütel,“ ütles naljahammas, hoidudes kärsitust rüütlist natuke maad eemale, „muidu annab narrus päkkadele tuld ja jätab vapruse üksinda läbi metsa teed otsima.“
„Aa, sa tabad mind sinna paika!“ ütles rüütel, „pealegi pole mul aega sinuga jännata. Hoia sarv oma käes kui tahad, ainult katsume et edasi saame.“
448
