Mine sisu juurde

Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/445

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ta onu on kannupoiss, isa mõisnikuks olnd,
Nii leelutas ringmängu-viit.
Lesk kohendas tema jaoks koldele tuld
Ja mõtles — nii teda ma vististi kiit.

Wamba.
Siis järgmine tuli ja tões ning vaimus ta
Laulis ringmängu-viit:
Ta gentleman, Walesist pärit ja —
Kus lesk küll, kes teda poleks kiit?

Härr David, härr Morgan, härr Griffith, härr Hugh,
Härr Tudor — nii ringmängu-viit.
Lesk ütles: liiga palju neid, tulgu mõni muu,
Nii suur härr mingu küll ära siit.

Kuid kolmandaks tuli üks vabamees
Trallites ringmängu-viit;
Tal rahast ja leivast jutt laulu sees;
Kus lesk, kes poleks meest selle eest kiit?

Mõlemad.
Nii rüütel ja kannupoiss häbiga läind
Lauldes ringmängu-viit,
Sest vabamees rahaga üle neist käind:
Ei leske, kes poleks meest raha eest kiit!

„Hea meelega tahaksin, Wamba,“ ütles rüütel, „et meie võõrusisand seal kohtamispuu all või tema kaplan, lõbus munk, seda julget vabameest ülistavat laulu oleksid kuulnud.“

„Seda ei tahaks mina mitte,“ ütles narr, „kui teil puuduks kandme otsas see jahisarv.“

„See on Locksley hea tahtmise pant,“ ütles rüütel, „kuid vaevalt tuleb mul teda tarvitada. Aga üks on kindel: kolm sõna sel sarvel koguvad peagi tubli salga neid ausaid vabamehi meie ümber.“

„Tahaksin öelda: annaks taevas, et see sarv oleks pandiks, mis meid laseks rahuga nende seltsist pääseda,“ tähendas narr.

„Mis sa sellega arvad?“ küsis rüütel. „Tahad sa öelda, et nad muidu meile seltsimehe poolest kallale tungiksid.“


445