legi kokku,“ ütles must rüütel Ivanhoele. „Tahaksin hea meelega teie Saksi sugukonda koos näha, härra Ivanhoe, et võimalik oleks nendega lähemalt tutvuda. Ka sina ilmud sinna ja minu esimeseks ülesandeks on sind sinu isaga lepitada.“
Nende sõnadega ta jättis Ivanhoe südamlikult jumalaga, kes tungivat soovi avaldas oma vabastajaga kaasa minna. Kuid must rüütel ei tahtnud sellest midagi teada.
„Puhka veel see päev, vaevalt leidub sul hommegi jõudu reisimiseks. Mina ei taha peale ausa Wamba kedagi omale teejuhiks, sest tema võib, nagu minu tuju nõuab, kas preestrit või narri mängida.“
„Ja mina,“ ütles Wamba, „tahan teid kõigest südamest teenida. Hea meelega lähen Athelstane matusele, et näha, kas see on küllalt rikkalik ja paljuarvuline, sest vastasel korral tõuseb ta veel surnust üles ja pragab koka, lauaülema ning sissekallaja läbi ja see oleks juba väärt nägemiseks. Igatahes, härra rüütel, tahan ma teie vapruse peale loota, kui Cedricult andeks paludes narrus mu nahka ei suuda päästa.“
„Kuidas võiks küll minu pisuke vaprus seal midagi korda saata, kus sinu hiilgav nali juba üles ütleb, härra narr,“ vastas rüütel.
„Nali, härra rüütel,“ vastas narr, „suudab palju. Tema on väle, teravmeelne kelm, kes tunneb oma naabri nõrgad küljed ja oskab rahulikku sadamat leida, kui selle kirevood liiga kõrgelt käivad. Vaprus on aga tüse poiss, kes kõik purustab; tema läheb vastu tuult ja laineid ning jõuab ometi edasi, ja sellepärast, tubli härra rüütel, kuna mina oma isanda meeleolu head ilma kasutan, loodan ma, et teie seal tõusval tormil oma jõudu pingutate.“
„Härra rüütel kramplukk, kui te tahate, et teid nõnda peaks nimetama,“ ütles Ivanhoe, „mina kardan, te olete omale tüütava ja lobiseva narri teejuhiks valinud. Aga tema tunneb siin metsas iga rada, nagu kõige vilunum jahimees,
438
