mis oleks selle tulemus? Sinu vapp murtaks puruks, sinu suguvõsa saaks autuks ja sina ise kaotaksid oma seisuse. Mõtle selle peale. Kuhu peavad sinu vanad seltsimehed oma silmad panema, kui Brian de Bois-Guilbert, tempelordu parem oda, rahva needmiste saatel ususalgajaks kuulutatakse? Missugune kurbus valitseks Prantsusmaa kuningakojas! Missuguse rõõmuga kuuleks kõrk Richard seda uudist, et rüütel, kes Palestiinas kõvasti temale peale käis ja peaaegu tema kuulsust tumestas, on kaotanud kuulsuse ja au juuditüdruku pärast, keda ta isegi selle kalli ohvriga ei võinud päästa.“
„Malvoisin,“ ütles rüütel, „tänan sind, sa puutusid keeli, mis minu südames kõige kergemini vastukaja leiavad! Tulgu mis tuleb, aga Bois-Guilbert ei taha kunagi oma nime siduda mässumeelsusega. Annaks Jumal, et Richard või mõni tema armualune ilmuks! Kuid võitlusväli jääb tühjaks — keegi ei söanda piiki tõsta süütu kadunu kaitseks.“
„Seda parem sinule, kui see nõnda oleks,“ ütles pretseptor; „kui ühtegi võitlejat ei ilmu, siis ei sure see tüdruk mitte sinu läbi, vaid suurmeistri otsuse tagajärjel, kelle peale kogu laitus langeb, mille ta kui kiituse ja teenuse vastu võtab.“
„Õige,“ ütles Bois-Guilbert, „kui ükski võitleja ei ilmu, siis olen mina kogu mängus asjata kuju, kes istub küll hobuse seljas võitlusväljal, kuid kes ei võta sündmusest kuidagi osa.“
„Mitte kuidagi,” ütles Malvoisin; „mitte rohkem kui püha George pilt, kui teda mõnes rongikäigus kaasa kantakse.“
„Hea siis küll, mina loobun oma otsusest,“ rääkis tempelrüütel kõrgilt. „Tüdruk põlgas mu, tõukas mu tagasi, alandas mind! Ja miks peaksin siis mina kogu oma au ja lugupidavuse temale ohverdama? Malvoisin, mina ilmun võitlusväljale.“
Neid sõnu öeldes lahkus ta ruttu toast; pretseptor astus talle järele, et teda silmas pidada ja teda tema otsuses kinnitada, sest Bois-Guilberti heast nimest oli tema ise huvi-
436
