kaotan oma au, kaotan lootuse suuruse peale, mida saavutavad keisridki harva. Ma ohverdan vägeva auahnuse, ma hävitan plaanid, mis olid kõrged, nagu need mäed, mille kohta paganad ütlevad, et sealt olnud kord võimalik peaaegu taeva pääseda, ning ometi, Rebekka,“ jätkas ta tema jalge ette langedes, „kogu selle suuruse ma ohverdaksin, kogu sellest kuulsusest ma loobuksin, ütleksin enda lahti sellest võimust, kus ta on peaaegu juba käega haarata, kui sa ainult tahaksid öelda: Bois-Guilbert, mina võtan su oma armastajaks vastu.“
„Ärge mõelge niisuguse rumaluse peale, härra rüütel,“ vastas Rebekka, „vaid rutake asevalitseja, kuninganna-ema ja prints Johanni juurde, võimatu oleks, et nemad Inglise krooni au kaitstes teie suurmeistri talitamist lubaksid. Nõnda muretseksite mulle kaitset ilma enda poolt ohvri toomiseta või ilma et enesele õiguse omandaksite minult tasu nõuda.“
„Nendega ei kauple ma mitte,“ ütles rüütel ikka veel neiu kleidist kinni hoides, „ainult sinuga ma räägin. Ja mis võiks sinu valikut takistada? Mõtle ometi, oleksin ma kas või mõni kurivaim, veel halvem on surm ning just surm on minu võistleja.“
„Neid halbusi ma ei kaalu,“ ütles Rebekka, kes küll kartis rüütlit ärritada, kuid siiski valmis polnud tema kirele järele andma, isegi mitte sellekohast nägu näitama. „Ole ometi mees, ole kristlane! Kui sinu usk sinult tõepoolest nõuab halastust, millest räägib rohkem teie keel kui teod, siis päästa mind sellest hirmsast surmast, ilma et selle eest tasu nõuaksid, mis muudaks sinu teo lihtsaks vahetuskaubaks.“
„Ei, tüdruk!“ ütles uhke tempelrüütel üles karates, „sinnamaale ei pea sa mind mitte viima. Kui mina oma praegusest kuulsusest ja tulevasest auahnusest pean loobuma, siis teen ma seda ainult sinu pärast ning üheskoos peame siis ka põgenema. Kuula mind, Rebekka,“ rääkis ta jällegi pehmendatud toonil: „Inglismaa, Euroopa — see pole veel kogu ilm. Leidub veel maid, kus meie võiksime teotseda ning kus ruumi leiduks isegi minu auahnusele. Meie läheme Pa-
430
