Käis juhiks imestaval maal
Ja kõrves tuleleegina
Ta helkis neile öisel a’al.
Laul püha taeva ulatas,
Trumm, kurin saatis põrinal,
Ja Juuda naine leelutas,
Papp, sõdur laulis mürinal.
Me vaenlastel nüüd kartus läind
Ja mahajäetult rändame,
Me pole Sinu teedel käind
Ja asjata Sind hüüame.
Ent praegu veelgi salajas
On Jumal; tema hoolas silm
Meid pilvena on varjamas,
Kui ümbritseb meid petlik ilm.
Ning ah! kui vari, tormihood
Me rahva rada katavad,
Siis sinu helded armuvood
Kui leek ja tuli saadavad.
Me kandled saagiks Baabelil,
Türannid irvitavad neid.
Ei ohvrisuitsu altaril,
Trumm, kurin, sarv meil tummaks jäid.
Ei kitseveri, ütlid sa,
Ei talle liha lepita,
Vaid puhta inimhingega
Võid oma patud lunasta.
|
Kui Rebekka vaga laulu toonid vaikusse surid, kordus koputus uksele uuesti. „Sisse,“ ütles neiu, „kui oled sõber, ja kui oled vaenlane, siis pole mul võimalust sinu sisseastumist takistada.“
„Mina olen,“ ütles Brian de Bois-Guilbert tuppa astudes, „kas sõber või vaenlane, Rebekka, nagu meie läbirääkimisest järgneb.“
Hirmunult põrkas Rebekka kaugemasse nurka selle mehe ees, kelle piiramata kirge ta pidas oma õnnetuse põhjuseks, otsustades viimase võimaluseni taganeda, kuid peale seda ka kindlasti enda kaitseks välja astuda. Ta omandas mitte
424
