tema kenale välimusele. O! tema oli minu hallidele lokkidele nagu roheliste palmide kroon ja nüüd peab ta öövarjul närtsima nagu Joonase kõrvits! Minu armas laps! Minu vana ea laps! Oh Rebekka, minu Raheli tütar! Surmavarjud piiravad sind.“
„Loe kiri läbi,“ ütles rabi, „ehk leiame kuidagi mõne pääsetee.“
„Loe sina, vend,“ vastas Isaak, „sest minu silmad on kui veeallikad.“
Arst luges oma emakeeles järgmised read:
„Isaakile, Adonikami pojale, keda paganad nimetavad Yorki Isaakiks, olgu rahu ja tõotuse õnnistus! Isa, ma olen surma mõistetud selle pärast, millest mul omal pole aimu — nõiduse pärast. Isa, kui võiks leida tugeva mehe, kes valmis oleks minu eest võitlema mõõga ja piigiga, nagu natsareenlastel viisiks, Templestowe turniiriplatsil tänasest arvatud kolmandal päeval, siis annab ehk Jumal temale võimu süütuse ja selle kaitsmiseks, kellel pole kuskilt abi loota. Kui aga see pole võimalik, siis lase meie rahva tütred mind leinata, nagu surnut ja nagu metslooma, keda tabanud jahimees, või nagu lille, mida lõiganud viljakorjaja sirp. Sellepärast, vaata, mis sa võid teha ja kas sa mind saad päästa. Üks natsareenlane oleks küll valmis minu eest sõjariistu kandma, nimelt Wilfred, Cedricu poeg, keda paganad nimetavad Ivanhoeks. Aga vaevalt suudab ta veel raudriide raskusele vastu panna. Selle peale vaatamata, saada temale sõna, isa, sest temal on oma rahva tugevate seas hea kuulsus ja kuna meie üheskoos vangis olime, siis leiab tema ehk kedagi, kes oleks valmis minu eest võitlema. Ja ütle temale, nimelt temale, nimelt Wilfredile, Cedricu pojale, et Rebekka elab alles ja kuigi ta peaks surema, siis sureb ta täiesti süütuna selles, mis talle ette heidetakse. Ja kui see peaks olema Jumala tahtmine, et sa oma tütrest ilma jääd, siis ära viibi enam siin julmuse ja verevalamise maal, vaid mine Cordovasse, kus sinu vend julgesti elab trooni varjul, nimelt saratseenlase Boabdili juures, sest mooramaa-meeste julmus
421
