nõutavaks kahetsuseks, mille pärast sa tulevikus kunagi kahju ei tunne. Tee seda ja sa elad. Mis on Moosese seadus sinu heaks teinud, et sa tema heaks peaksid surema?“
„See on minu isade seadus,“ ütles Rebekka; „ta anti kõues ja tormis, pilves ja tules Siinai mäel. Kui teie kristlased olete, siis usute seda, ainult teie ütlete, see olevat tagasi võetud, aga minu õpetajad on seda mulle nõnda seletanud.“
„Meie kaplan astugu ette,“ ütles Beaumanoir, „ja öelgu sellele kangekaelsele tüdrukule…“
„Vabandage segamise eest,“ ütles Rebekka mahedalt; „mina olen tüdruk ja ei oska oma usku vaidluses kaitsta, kuid mina võin tema eest surra, kui see on Jumala tahtmine. Lubage teilt vastust paluda minu võitleja asjus.“
„Andke mulle tema kinnas,“ ütles Beaumanoir. „See on,“ jätkas ta peent kudet ja saledaid sõrmi vaadates, „õrn ja habras pant nii surmlikuks otstarbeks. Näed sa, Rebekka, nagu sinu õhuke ja kerge sõrmkinnas meie raske teraskinda kõrval, niisama seisad sina ise oma asjaga tempelordu vastas, sest just meie ordu oled sa oma tegudega välja kutsunud.“
„Heitke mu süütus kaalule,“ vastas Rebekka, „ja mu siidkinnas kaalub teie raudkinda üles.“
„Nõnda siis ei tunnista sa oma süüdi ja jääd oma julge väljakutse juurde?“
„Jään selle juurde, suursugune härra,“ vastas Rebekka.
„Olgu siis nõnda taeva nimel,“ ütles suurmeister, „ja tehku Jumal tõde avalikuks!“
„Aamen,“ vastasid pretseptorid ümberringi ja see sõna kajas kogu koosoleku suust vastu.
„Vennad,“ ütles Beaumanoir, „teie mõistate, et meie oleksime väga hästi võinud sellele naisele proovivõitluse keelata, kuid olgugi ta juut ja uskmatu, ometi on ta võõras ja kaitseta, sellepärast hoidku Jumal, et ta mitte asjata meie seaduste pehmust ei nõuaks. Pealegi oleme meie mitte
415
