„Annan sulle andeks, Fitzurse,“ ütles prints tõsiselt; „sinu eesmärk tasub su üle pea-kaela talitamise. Kuid kes on seal? De Bracy ise, püha risti nimel! Ja missuguses imelikus ehtes ilmub ta meie ette?“
Tõepoolest oli see de Bracy, kelle sõjariistad kandsid viimase meeleheitliku võitluse jälgi, olles purustatud, verega määrdinud ja tolmused pealaest jalatallani. Ta võttis kiivri peast ja pani selle lauale, kuna ta nagu meelde tuletades seisma jäi, enne kui ta uudiseid hakkas rääkima.
„De Bracy,“ ütles prints Johann, „mis see tähendab? Räägi, ma käsin! Kas saksid on mässama hakanud?“
„Räägi, de Bracy!“ ütles Fitzurse oma isandaga peaaegu ühel ajal, „muidu olid sa ikka täis mees. Kus on tempelhärra? kus on Front-de-Boeuf?“
„Tempelrüütel põgenes ära,“ ütles de Bracy, „Front-de-Boeufi ei näe te enam kunagi. Tema leidis punase haua oma lossi leekivate varemete keskel ja mina üksi pääsin teile sõna tooma.“
„Külmad sõnumed meile,“ lausus Waldemar, „kuigi räägid tulest ja leekidest.“
„Kõige halvem uudis on alles ütlemata,” vastas de Bracy, ja prints Johanni juurde astudes ütles ta vaiksel, tungival toonil: „Richard on Inglismaal, mina kohtasin teda ja rääkisin temaga.“
Prints Johann muutus kahvatuks, tuigerdas tagaspidi ja haaras toeks tammepuust pingist kinni, nagu mees, kes saanud rinda noole.
„Sa unistad, de Bracy,“ ütles Fitzurse, „see pole võimalik.“
„See on sama kindel kui tõde ise,“ ütles de Bracy, „mina olin tema vang ja rääkisin temaga.“
„Richard Plantagenet’iga, ütled sa?“ jätkas Fitzurse.
„Richard Plantagenet’iga,“ vastas de Bracy, „Richard Lõvisüdamega — Inglise Richardiga.“
„Ja sina olid tema vang?“ küsis Waldemar; „siis on tema mingisuguse sõjajõu eesotsas?“
369
