varahimuline, Isaak, ta vajab raha oma toreduse rahuldamiseks. Sina võid tema poolehoiu kergesti võita, sest ära ometi mõtle, et ma sinu vaesuse ettekäändeid usun. Isaak, mina tunnen sinu raudkasti üsna lähedalt, milles sa oma rahakotid hoiad. Mis! Arvad sa, et mina seda suurt kivi õunapuu all ei tea, kust läheb tee sinu võlvitud kambrisse Yorki rohtaias?“ Juut muutus surnukahvatuks. „Kuid ära karda minult midagi,“ jätkas vabamees, „sest meie oleme vanad tuttavad. Kas sa seda haiget vanameest ei mäleta, kelle sinu ilus tütar Rebekka Yorkis vangikojast lunastas ja ta seni oma juures hoidis, kui ta terveks sai, alles siis saatsid ta minema ja andsid pisut rahagi kaasa? Sa oled liigkasuvõtja, aga kunagi pole su raha kõrgemat protsenti kannud, kui kandis see vilets hõbemark, sest täna päästis ta sinul viissada krooni.“
„Ja sina olid see, keda meie nimetasime Diccon Vibuvinnaja?“ küsis Isaak, „sinu hääl tundus mulle juba ennist tuttav.“
„Mina olen Vibuvinnaja,“ ütles pealik, „ja Locksley ning minul on kõigi nende keskel hea nimi.“
„Kuid sina eksid, minu hea Vibuvinnaja, selle eelnimetatud võlvkambri suhtes. Aidaku mind taevas, kui seal sees midagi muud leidub kui aga kaubad, mida ma hea meelega sinuga jagaksin: sada jardi Linkoln-rohelist riiet meeste vammusteks, sada keppi Hispaania jugapuud vibudeks ja sama palju siidist vibunööre, tugevad, ümmarikud, kõvad — need saadan ma sinule, aus Diccon, kui sa lubad selle võlvkambri üle vaikida, mu hea Diccon.“
„Vaikin kui metshiir,“ ütles röövel, „aga usu, sinu tütre pärast olen ma mures ja ei või teda mitte aidata. Tempelrüütlite piigid oleksid meie tarvis avalikus lahingus liiga tugevad ja nad pillaksid meid kui tolmu laiali. Oleksin ma ometi viimisel teadnud, et see on Rebekka, siis ehk oleks võinud midagi teha, nüüd aga pead kavaluse abiks võtma. Tule, pean ma sinu heaks prioriga läbirääkimisse astuma?“
„Jumala nimel, Diccon, kui sa võid, aita mind, et ma oma südamelapse võiksin tagasi saada.“
360
