„Te olete arust ära, mu isandad,“ vastas prior. „Kust peaksin ma selle summa võtma! Kui ma müüksin Jorvaulx’i altari armuleiva-karbi ja küünlajalad, isegi siis saaksin ma ainult poole sellest summast; ja pealegi peaksin ma seks otstarbeks isiklikult Jorvaulx’i minema: pandina võite minu kaks preestrit oma kätte jätta.“
„See oleks halb pant,“ ütles pealik. „Parem jätame sinu enda, prior, siia ja saadame nemad sinu lunastusraha järele. Vahepeal ei pea sul mitte karikas viina ja metslooma-praad puuduma ja kui sa jahipidamist armastad, siis näed sa niisugust jahti, nagu seda leidub ainult siin põhjamail.“
„Või kui see teile meeldib,“ ütles Isaak, kes röövlitega sõprust otsis, „lasen mina Yorkist need kuussada krooni tuua (sest mul on juhuslikult pisut raha käepärast), kui aga härra prior mulle sellekohase veksli välja annaks.“
„Seda ta teeb, nagu te soovite, Isaak,“ ütles pealik, „ja ühes prior Aymeri lunastussummaga lasete ka iseenda eest ära tuua.“
„Iseenda eest! Ah, te vaprad härrad,“ ütles juut, „mina olen vilets ja vaene mees; kerjuskepp on minu osa kogu eluaja, kui ma teile peaksin kas või viiskümmend kroonigi maksma.“
„Prior otsustab selle küsimuse,“ vastas pealik. „Mis teie ütlete, isa Aymer? Kas suudab juut hea lunastusraha maksta?“
„Kas tema suudab lunastusraha maksta?“ vastas prior. „Kas ei ole ta mitte Yorki Isaak, kes küllalt rikas, et kas või kümme Iisraeli suguharu Paabeli vangipõlvest lunastada? Mina ise olen teda vähe näinud, kuid minu keldriülemal ja varahoidjal on temaga küllalt tegemist olnud ja kuulujutt ütleb, tema majas Yorkis on nii palju kulda ja hõbedat, et see on otse häbi kristlikule maale. Iga elav kristlase süda peab imestama, et niisugused vereimejad rästikud tohivad riigi sisemust pureda ja isegi püha kirikut liigkasuvõtmise ja rõhumisega kurnata.“
„Püha isa,“ ütles juut, „taltsutage ja pehmendage oma viha. Mina palun teie kõrgeausust meeles pidada, et mina
356
