murdnud, siis oleksin ma ainult vigaseid palveid võinud lugeda, sest see on halb pillipuhuja, kel puuduvad alumised hambad. Siiski, siin on mu käsi sõbralikuks tõenduseks, et ma enam kunagi sinuga rusikahoope ei vaheta, kuna ma ju kord kaotanud. Lõpetatud olgu kõik vaen. Määrame juudile lunastussumma, kuna ju leopard oma nahka ei mõtle vahetada ja juut ikka juudiks jääb.“
„Preester,“ ütles Clement, „pole pärast seda kõrvalopsu juudi usuvahetuse kohta enam kaugeltki nii kindlas arvamises.“
„Mine nüüd sina, võrukael, mis siis sina usuvahetusest tead?“ vastas munk. „Või puudub sul aukartus minu ees? Kõik juba isandad, mitte ainustki meest enam? Ütlen sulle, poiss, et minu pea läks pisut segi, kui ma healt rüütlilt selle hoobi sain, sest muidu oleksin ma ju jalule jäänud, aga kui sina veel kauemini sellest lobised, näed sa, et ma võin sama hästi hoope anda kui neid vastu võtta.“
„Rahu!“ ütles pealik. „Ja sina, juut, mõtle oma lunastusraha peale; asjata oleks mul sinule teatada, et sinu suguvõsa on kristlaste silmas neetud, mispärast me kauemat aega sinu juuresolu ei või kannatada. Sellepärast mõtle oma pakkumise peale, kuna mina seni teissuguste vangidega teotsen.“
„On palju Front-de-Boeufi mehi vangi võetud?“ küsis must rüütel.
„Ei ühtegi, kes lunastusraha nõudmiseks oleks küllalt tähtis,“ vastas pealik. „Mõned viletsad mehikesed olid meil, kuid meie lasksime nad minna — omale uut peremeest otsima. Kättemaksmiseks ja saagiks on juba küllalt tehtud. Trobikond niisuguseid pole pennigi väärt. See vang, kellest mina räägin, on parem saak: see on lõbus munk, kes oma armukese poole teel oli, kui otsustada tema hobu varustuse ja riiete järele. Seal tulebki juba meie auväärt prelaat, ta on ikka veel tore nagu mõni kalkun.“ Ja kahe vabamehe vahel toodi röövlipealiku murutrooni ette meie sõber, Jorvaulx’i kloostri prior Aymer.
351
