pääseda. Ometi tõstis ta silmad ja kui ta Rowenat enda ees nägi, kattis sügav häbipuna tema meeldiva näo. Üürikese aja seisis ta kaheldes, siis astus ta ettepoole, võttis hobuse valjastest kinni ja langes tema ees põlvili.
„Ehk austab leedi Rowena vangistatud rüütlit — autut sõdurit ainsagi pilguga?“
„Härra rüütel,“ vastas Rowena, „niisuguseis ettevõtteis, nagu teie oma, peitub autus mitte nurjaminekus, vaid õnnestumises.“
„Võit peaks teie südant pehmendama, leedi,“ vastas de Bracy; „võiksin ma ainult teada, et leedi Rowena mulle mu õnnetu kire tagajärjel tekkinud vägivalla andeks annab, siis peab ta varssi nägema, et de Bracy oskab teda ka suursugusemal kombel teenida.“
„Ma annan teile kui kristlane andeks, härra rüütel,“ ütles Rowena.
„See tähendab,“ ütles Wamba, „ta ei anna talle üldse mitte andeks.“
„Kuid ma ei või kunagi andeks anda seda viletsust ja kurbust, mis teie hullumeelsus sünnitanud,“ ütles Rowena.
„Laske leedi ratsutimed lahti,“ ütles Cedric, kes ligi astus. „Heleda päikese nimel meie pea kohal, ma naelutaksin teid oma viskodaga maa külge, kui ma seda tegemast ei häbeneks, kuid olge kindel, Maurice de Bracy, oma osast selles halvas teos ei jää teie mitte ilma.“
„Vangi ähvardada on kerge ja hädaohuta,“ ütles de Bracy, „kuid millal olekski mõni saksilane viisakust üles näidanud.“
Siis astus ta paar sammu tagasi ja laskis leedi edasi liikuda.
Enne minekut avaldas Cedric erilist tänu mustale rüütlile ja palus teda tõsiselt end Rotherwoodi saata.
„Ma tean,“ ütles ta, „teie, rändajad rüütlid, soovite oma õnne piigi otsas kanda ja ei muretse maa ega varanduse eest, kuid sõda on tujukas valitsejanna ja kodu on soovitav mõnikord isegi sellele, kelle elu-ülesandeks on rändamine. Niisuguse kodu oled sa endale võitnud Rotherwoodi saa-
341
