legi oleks ime, kui Yorkist mitte ratsaväge meie vastu ei tuleks meie ülesande pikalevenimisel. Sellepärast mingu keegi Locksley juurde ja andku talle käsk noolelaskmisega peale hakata ning nägu näidata, nagu asuks ta tormijooksule. Ja teie, truud Inglise südamed, olge mulle abiks ja olge valmis silmapilk parve üle kraavi seadma, niipea kui taguvärav on lahti tehtud. Tulge julgelt minu järele üle ja aidake mul peamüüri taguväravast sisse murda. Need teie seas, kes kaasa ei taha tulla või kes selleks liiga halvasti varustatud, mingu väliskindluse müürile, tõmmaku vibud vinna ja lasku igaühe maha, kes müürile peaks ilmuma. Suursugune Cedric, kas tahate mahajääjate juhtimise oma hooleks võtta?“
„Herewardi hinge nimel, mitte nõnda!“ ütles Cedric. „Juhatada ma ei või, kuid järeltulevad põlved needku mind mu haua põhja, kui ma mitte esimeste ridades sulle järele ei astu, ükskõik kuhu sa mu viid. See on minu tüli ja sellepärast on kohane mul kõige palavamas võitluses seista.“
„Kuid mõtle järele, suursugune Cedric,“ ütles rüütel, „sul puudub raudriie ja rinnavari, varustuseks on sul ainult kerge kiiver, kilp ja mõõk.“
„Seda parem,“ vastas Cedric, „nõnda on mul kergem müürile ronida. Ja anna mulle minu auahnus andeks, härra rüütel, kuid täna näed sa Saksi palja rinna sama julgesti lahingusse tormavat, nagu normanni raudriidegi.“
„Siis Jumala nimel,“ ütles rüütel, „tehke värav lahti ja heitke parv üle kraavi.“
Värav, mis väliskindluse sisemüürist välja kraavi juurde viis, otseteed peamüüri sees oleva taguvärava poole, paisati nüüd äkki lahti ja ajutine sild lükati ruttu vette, välis- ja peakindluse vahele kraavi, andes kahele kõrvuseisvale mehele võimaluse mööda libedat teed kraavist üle minna. Kuna must rüütel väga hästi teadis, kui tähtis on vaenlast ootamatult tabada, läks ta kohe üle silla ning Cedric tema kannul. Teisel pool kraavi hakkas ta viibimata oma sõjakirvega vastu taguväravat virutama, osalt kaitset leides ülalt pillutud kivide eest endise tõstesilla jätistest, mis veel tagu-
324
