kaob võitlusmöllu — suits muutub ikka paksemaks ja paksemaks, tuli tungib juba läbi põranda. O, kui saaks ainumagi sõõmu värsket taevaõhku, siis tahaksin hukkuda!“ Ja meeleheite hullustuses karjus see vilets kord kui võitleja, sestsamast needis ta iseenda, inimsoo ja isegi taeva. „Punased leegid sähvivad läbi paksu suitsu!“ hüüdis ta. „Saadan sammub minu poole iseoma olluse lipu all! Tagane, kurivaim! — Mina ei lähe sinuga ilma oma seltsimeesteta — kõik, kõik on sinu, mida varjavad need müürid! — Arvad sa, et Front-de-Boeuf läheb üksi? — Ei, truuduseta tempelrüütel, liiderlik de Bracy, Ulrica, see verejanuline lita, kõik minu abilised, Saksi koerad ja neetud juudid, kes siin vangis — kõik, kõik tulevad minuga kaasa — kenam kaaskond, kes kunagi kuristiku poole teele asunud. Ha, ha, ha!“ naeris ta pööraselt, nii et võlvidelt vastu kajas. „Kes naeris seal?“ hüüdis Front-de-Boeuf, keda lahingumüra ei takistanud iseoma inetut naeru kuulmast: „kes naeris seal? Ulrica, olid see sina? Räägi, nõid, ja ma annan sulle andeks, sest ainult sina või põrgu saadan ise võisid niisugusel silmapilgul naerda. Mine — mine!“
Kuid ülekohus oleks kauemini seda jumalateotajat ja isatapjat tema surivoodil kujutada.
Kolmekümne-esimene peatükk.
Mu sõbrad, müüriaugule — veel kord! |
Cedric ei usaldanud küll iseäranis Ulrica sõnu, kuid ometi teatas ta neist mustale rüütlile ja Locksleyle. Nemad olid rõõmsad teades, et neil vähemalt ükski sõber lossis asub, kes hädakorral nende sissepääsmist võib kergendada;
321
