mu laenuisanda vaenlased. Ha! näed sa, minu raudriidel pole ainustki mõra. Oled sa juba läinud? Jäid sa tummaks?“
„Ei, alatu isatapja!“ vastas hääl. „Mõtle oma isa peale! Mõtle tema surma peale, tuleta meelde pidusaali põrandal pahtunud verd, mis valati poja käega!“
„Ha!“ vastas parun pikema vaheaja järele. „Ja sina tead seda? Sina oled tõepoolest selle kurja sünnitaja ja oled kõikteadja, nagu mungad sind nimetavad! Selle saladuse arvasin iseenda ja veel kellegi teise rinnas peituvat — minu kiusaja ja kaassüüdlase rinnas. Mine, jäta mind, kurivaim, ja otsi Saksi nõiamoor Ulrica üles, tema üksi võib sulle öelda, mille tunnistajaiks meie olime. Mine, ütlen ma, tema juurde, tema oli minu ukutaja, tema oli see, kes laiba pesi ja ta välja sirutas, andes talle välimuse, nagu oleks ta lahkunud loomulikus surmas. Mine tema juurde, tema oli minu kiusaja, minu kihutaja, kes lõpuks minu hirmsa teo tasus. Lase teda nagu mindki piina maitsta põrgut eelistades!“
„Juba ta maitsebki,“ ütles Ulrica Front-de-Boeufi aseme ette astudes, „ta on juba ammugi sellest karikast joonud, mille kibedus sinu kaasajoomisel muutub magususeks. Ära krigista oma hambaid, Front-de-Boeuf, ära pöörita oma silmi ja ära suru oma kätt rusikasse ega tõsta teda ähvardaval liigutusel! Sinu käsi, mis oli tugev nagu kuulsa esi-isagi oma, kellelt said oma nime, sest tema võis ainukese hoobiga purustada mägihärja pealuu, see sinu käsi on praegu nõrk ja võimetu, nagu minugi oma!“
„Vilets tapanõid!“ vastas Front-de-Boeuf. „Jälk öökull! Sina oled see, kes naaksub varemete kohal, mida sa ise aidanud sünnitada!'
„Jah, Reginald Front-de-Boeuf, vastas tema, „see on Ulrica! See on Torquil Wolfgangeri tütar! See on tema tapetud poegade õde! See on tema, kes nõuab sinult ja sinu isa majalt oma isa ja sugulasi, nime ja au — kõike seda, mis ta kaotanud Front-de-Boeufi nime läbi! Mõtle minu süüdistuste peale, Front-de-Boeuf, ja vasta, räägin
318
