seks ainustki väidet esitada, sest parun oleks selle peale vastanud, et kirik müüb oma kaupa liiga kallilt ja et hingevabadust võib nagu Jeruusalemma pealikugi vabadust osta ainult „suure summaga“, ning Front-de-Boeuf oli valmis ennemini arstirohu mõju salgama kui arstile maksma.
Kuid nüüd lähenes silmapilk, kus maailm ühes kõigi tema varandustega kaduma hakkas ja kus tema harilikult alumise veskikivina vali süda eesseisvasse pimedusse vaadates värisema lõi. Keha palavik aitas kaasa hinge piinadele ja tema surisäng sai hiljuti ärganud hirmutundmuse ning põlise kangekaelsuse võitlusplatsiks. See oli hirmus hingeline seisukord, kus on lootuseta kurtmine, kahetsuseta südametunnistuse-piin, läheneva surma õudne eeltundmus ja aimus, et sel pole lõppu ega vaigistust!
„Kus on need preestripenid nüüd,“ ägas parun, „kes oma vaimlist narrimängu nii kõrgelt hindavad? Kus on need karmeliitlased, kellele vana Front-de-Boeuf püha Anna kloostri asutas ja nende kasuks oma pärijalt nii mõnegi ilusa niidu ja nii mõnegi põllu röövis — kus on need ahned koerad nüüd? Olen kindel, nad istuvad õllekannu juures või janditavad mõne viletsa talupoja voodi ees. Minu aga, nende kloostri asutaja pärija — minu, kelle eest nad kohustatud oleksid palvetama — minu lasevad need tänamatud võrukaelad kui koduta koerakronu surra, ilma pihtimiseta ja pattude andeksandmiseta! Kutsuge tempelrüütel siia, tema on preester ja võib midagi teha. Kuid ei! Sama hästi võin ma saadanale pihtida kui Brian de Bois-Guilbertile, kes ei hooli taevast ega põrgust. Olen kuulnud, et vanad inimesed endamisi palvetavad ja mingit preestrit ei vaja, kuid mina — mina ei tohi seda!“
„Elab Reginald Front-de-Boeuf selleks, et öelda, maa peal leidub midagi, mida tema ei söanda teha,“ ütles kellegi murduv ja hele hääl tema voodi kõrval.
Front-de-Boeufi kuri südametunnistus ja vapustatud ergud kuulsid selles üksikõne katkestamises mingisuguse kurja deemoni häält, kes ebausklikkude arvamist mööda surijate aset
316
