ritena, kes öösi söandavad kaitseta teekäijaid oma võimusesse võtta, kuid ometi ei suuda tugevat lossi kaitsta hulguste röövlite vastu, keda juhatavad seakarjused, narrid ja inimsoo jätised! Selle lossi varemed matavad ennemini mu keha ja ka mu häbi, kui ma nõus oleksin niisuguse alatuse ja autusega.“
„Siis lähme müürile,“ ütles de Bracy hooletult. „Pole kunagi inimest elanud, olgu ta türklane või tempelrüütel, kes vähem oma elu küljes ripuks kui mina. Kuid mina arvan, poleks sugugi autu soovida, et mõnikümmend minu vaprat vabarühma meest siin oleks. O, minu tublid piigid! Kui nad ainult teaksid, millises raskes seisukorras on praegusel silmapilgul nende pealik, varssi näeksin oma lippu nende odametsa kohal lehvimas. Ja kui üürikest aega suudaksid need röövkelmid neile vastu panna!“
„Soovi mis tahad,“ ütles tempelrüütel, „kuid katsume lossi käepärast olevate meestega kaitsta. Need on enamasti Front-de-Boeufi kaaslased, keda inglased tuhandete häbematuste ja rõhumiste pärast vihkavad.“
„Seda parem,“ ütles de Bracy, „sest orjad panevad ennemini kuni viimse veretilgani vastu, kui et nad endid annaksid väljas seisvate talupoegade kättemaksu meelevalda. Lähme üles ja astume tegevusse, Brian de Bois-Guilbert, ükskõik kas elu või surm, aga täna näed sa Maurice de Bracyd tõsise gentlemanina ja suursugu-verelisena.“
„Müürile!“ vastas tempelrüütel ja mõlemad tõttasid välja, et kõike võimalikku teha, mida nõuab osavus ja teostab mehisus oma seisukoha kaitsmisel. Mõlemad olid arvamisel, et kõige suurem hädaoht ähvardab väliskindluse poolt, mille kallaletungijad juba võtnud. Tõsi küll, lossi piiras kraav ja võimatu oli väliskindlusest taguvärava kallale tungida, ilma et üle kraavi oleks mindud, kuid tempelrüütel kui ka de Bracy arvasid, et kui kallaletungijaid endise osavusega juhatakse, siis nemad hirmsa tormijooksuga suurema osa kaitsjaid ja nende tähelepanu väliskindluse poole kisuvad ning samal ajal abinõud tarvitusele võtavad, et iga hooletust mõnel
314
