Makkabeust ei saada, ei ole juuditüdrukul kohane lahingust või sõjast rääkida.“
Suurmeelne tüdruk lõpetas oma sõnad kurblikul toonil, mis väljendas sügavalt tema tundmust oma sugurahva alanduse kohta, kaldudes võib-olla kibedusele, kui ta mõtles, et Ivanhoe teda õigustatuks ei pidanud auasjust kõnelema ega ka maitsma või avaldama au- ja suurmeelsuse-tundmusi.
„Kui vähe ta seda rinda tunneb,“ lausus neiu, „arvates, et hinge argus ja alatus võiksid selle külalised olla, sest et ma ju fantastilist natsareenlaste rüütliseisust julgesin arvustada! Annaks Jumal, et minu enda veri võiks tilk tilgalt joostes lunastada Juuda vangipõlve! Ei, annaks Jumal, et ma nõnda oma isa ja tema heategija vabastaksin nende rõhujate ahelaist! Siis näeks see uhke kristlane, et ka Jumala valitud rahva tütar sama vapralt oskab surra, nagu kõige iseteadvam natsareenlaste neitsi, kes uhkustab oma põlvnemise tõttu kellestki väikesest külma ja kareda põhjamaa pealikust!“
Nüüd heitis ta pilgu haavatud rüütli aseme poole.
„Tema magab,“ lausus ta. „Kannatuse ja ärevusega kurnatud loomus haarab esimesest ajutisest võimalikust silmapilgust kinni, et uinakusse langeda. Ah! on siis kuritegu teda vaadata, kui see sünnib ehk viimast korda? Võib-olla möödub veel ainult lühike aeg ja neid ilusaid näojooni ei elusta enam julge ja energiline vaim, mis ei lahku temast isegi magades! Kui ninasõõrmed välja venivad, suu lahti läheb, silmad kinni vajuvad ja kui uhke ja suursuguse rüütli vastu selle neetud lossi alatumgi ori võib oma jala tõsta, kuna see ennast ei liiguta, kui juba jalakand tema kohta kerkib! Ja minu isa! Oh minu isa! Halb asi on tema tütrega, kui tema halle juukseid enam meelde ei tuletata noormehe kuldsete lokkide pärast! Vististi on see õnnetus kõik Jehoova viha kuulutuseks loomuvastasele tütrele, kes mõtleb enne võõra kui oma isa vangipõlve peale ja kes unustab Juuda viletsuse ja heidab silma võõra pagana kena-
311
