Saksi Cedricuks hüütakse. Pealegi uhkustab ta veel sellega, et ta kuulub rahva sekka, kellega suguluses seismist nii mõnigi teine püüab varjata, et nõnda pääseda võidetuile määratud vae victis'e[1] osast.
„Prior Aymer,“ ütles tempelhärra, „teie olete peenike mees, vilunud iluduse tundmises ja trubaduurina asjatundja kõiges, mis puutub armuasjusse, kuid kuulsas Rowenas pean ma palju ilu lootma, et tasakaalu viia oma enesesalgamist ja kannatust, mida vajan niisuguse kõrgi inimese poolehoidu võites, nagu on seda sinu kirjelduse järele tema isa Cedric.“
„Cedric ei ole Rowena isa,“ vastas kloostriülem, „vaid ainult tema kauge sugulane; Rowena põlvneb veel suuremast soost kui Cedric ise. Nagu ma arvan, on Cedric ise enda tema hooldajaks asetanud, kuid hoolealune on talle sama kallis, nagu oleks see tema lihane laps. Rowena ilu üle võite varsti ise otsustada ja kui tema õrn näovärv, tema mahedate sinisilmade majesteetlik, kuid pehme vaade teie mälestusest Palestiina mustalokilisi tüdrukuid või ka Muhamedi paradiisi neitsisid ei peleta, siis tahan ma olla ususalgaja, mitte aga kiriku truu poeg.“
„Kui aga see kiidetud iludus,“ ütles tempelrüütel, „kaalumisel leitakse kerge olevat, siis mäletate meie kihlvedu?“
„Minu eht kaelakett,“ vastas kloostriülem, „kümne pudeli Hiiose viina vastu; need viimased on kindlasti minu, nagu oleksid nad juba praegu kloostri keldris keldermeister Dennise luku taga.“
„Ja mina ise pean kohtunik olema," ütles tempelhärra, „pean ise oma silmadega vaadates nõus olema, et nelipühist saadik aasta eest pole ma ühtegi nii ilusat tüdrukut näinud. Eks kõlanud see nõnda? — Prior, teie kaelakett oa hädaohus; mina kannan teda Ashby-de-la-Zouche turniiril oma kaelas.“
„Võitke ta ausalt,“ ütles kloostriülem, „ja kandke teda nagu tahate; mina usun, et te õige vastuse annate, usun
- ↑ Häda võidetuile.
31
