sest müra ja kisa tõusis ettevalmistuste tõttu lossi kaitsmiseks kümnekordseks. Sõdurite rasked ja kiired sammud läbistasid kindlused või kajasid kitsastes käikudes ja keerdtreppidel, mis viisid mitmesugustele rõdudele ja kaitsepunktidele. Kõlasid rüütlite hääled, mis oma kaaslasi ergutasid või kaitsmist juhatasid, kuna nad vahete-vahel sõjariistade kõlinasse ja käsualuste kisasse kadusid. Olid need kõlad ei tea kui hirmsad ja kuulutasid nad kas või veel koledamaid sündmusi ette, ometi oli nendega segatud mingisugune ülevus, mida Rebekka kõrge vaim ka sel kohutaval silmapilgul suutis tunda. Tema silmad lööbusid särama, kuigi veri palgeilt põgenes, ja kõigest tõusis hirmu ja värisev ülevuse tundmus, kui ta pooleldi iseendale, pooleldi oma kaaslasele sosistas pühi sõnu: „Nooletupp ragiseb — läigivad oda ja kilp — kõlab pealikute kisa ja karjumine[1].“
Ivanhoe oli aga sõjahobu sarnane, kes hõõgab kärsitusest oma tegevuseta oleku pärast ja kel on tuline soov võitlusmöllu tormata, mille sissejuhatuseks on kuulduvad hääled. „Kui ma ometi selle akna alla võiksin ronida,“ ütles ta, „et võimalik oleks seda suursugust mängu pealtki vaadata. Kui mul oleks vibu, et võiksin ühegi noole minema lasta, või sõjakirves, et ühegi hoobi anda meie vabastamiseks! Kuid asjata, asjata, olen jõuetu ja sõjariistadeta!“
„Rahustuge, suursugune rüütel,“ ütles Rebekka, „müra vaikis äkki, lahinguni nad vististi ei jõuagi.“
„Sina ei taipa selles midagi,“ ütles Wilfred kärsitult, „see surnud silmapilk tähendab ainult, et mehed on juba oma paikadel ja ootavad lähedast kallaletungimist. Mida meie kuulsime, oli ainult kauge tormi kõma, varssi on ta kogu oma metsikus vihas siin. Kui ma ometi aknale pääseksin!“
„Sellega teeksite endale ainult kahju, suursugune rüütel,“ vastas ravitseja ja tema äärmist himu nähes lisas ta kindlasti juurde: „Mina ise seisan võrel ja kirjeldan, nagu oskan, seda, mis väljas näha.“
- ↑ Hiiobi raamat 30; 23—25.
301
