sedavõrt paraneks, et ta oma sõjariistu võiks kanda? Kas siin ei leidu mõnd Saksi kloostrit, mis tema vastu võtaks? Või kas ei võidaks teda Burtoni viia, kus ta püha Witholdi kloostriülema Waltheoffi poolt lahket vastuvõtmist leiaks, kes on tema sugulane.“
„Muidugi,“ tähendas Rebekka nukral naeratusel, „oleks iga kõige viletsam peavari teile kohasem kui põlatud juudi eluase, kuid, härra rüütel, kui te oma arstist ei taha lahkuda, siis ei või teie oma korterit muuta. Meie rahvas oskab haavu arstida, nagu te teate, kuigi ta end ei tunne kutsutud olevat neid lüüa, ja eriti meie perekonnas on tarvitada vastavad saladused, mis ulatuvad tagasi Saalomoni päevini ja mille heategevat mõju olete juba tunnud. Ükski natsareenlane — palun vabandust, härra rüütel — ükski kristlik arst nelja Briti mere vahel ei suuda teid enne kuud aega küllalt tugevaks teha oma raudriide kandmiseks.“
„Ja kui ruttu suudad sina seda?“ küsis Ivanhoe kärsitult.
„Kaheksa päevaga, kui te olete rahulik ja täidate minu juhatusi,“ vastas Rebekka.
„Püha neitsi Maria nimel,“ ütles Wilfred, „kui see mitte patt pole tema nime siin suhu võtta, ühelgi rüütlil pole praegusel silmapilgul aega voodis lamada ja kui sina oma lubamise täidad, tüdruk, siis annan sulle oma kiivri täie kroone, ükskõik kuidas ma nad omandan.“
„Mina täidan oma lubamise,“ ütles Rebekka, „ja sina võid tänasest arvates kaheksandal päeval oma sõjariistu kanda, kui sa mulle lubatud hõbeda asemel midagi muud tahaksid lubada.“
„Kui see on minu võimuses ja midagi niisugust, mida kristlik rüütel sinu rahva võsule võib teha,“ vastas Ivanhoe, „siis tahan ma hea meelega ja tänulikult sinu nõudmist täita.“
„Noh,“ ütles Rebekka, „siis tahaksin sind ainult paluda, et sa siitmaalt usuksid: juut võib kristlasele head teha, ilma et ta muud tasu nõuaks, kui aga suure isa õnnistust, kes on loonud juudid kui ka paganad.“
293
