„Mina poleks väärt kristlase nime kandma, kui see nõnda oleks,“ vastas Athelstane. „Talitage nende uskmatutega nagu heaks arvate.“
„Ka ei käi see lunastusraha leedi Rowena kohta,“ ütles de Bracy. „Kunagi ei pea võidama minust öelda, et ma ilma ühegi mõõgalöögita nii kena saagi omal käest lasksin.“
„Sama ei käi meie leping ka selle viletsa naljahamba kohta, kelle ma näiteks kinni pean igale võrukaelale, kes nalja julgeb tõeks pöörda.“
„Leedi Rowena,“ vastas Athelstane kõige kindlamalt, „on minu kihlatud mõrsja. Ennemini kiskugu mind metshobused lõhki, kui et ma valmis oleksin temast lahkuma. Ori Wamba päästis täna isa Cedricu elu ja ennemini kaotan mina oma elu kui ma tema juuksekarvagi lubaksin kõverdada.“
„Sinu kihlatud mõrsja! Leedi Rowena sinusuguse vasalli kihlatud mõrsja?“ ütles de Bracy. „Saksilane, sa näed vististi und, et sinu seitse kuningriiki on tagasi tulnud. Kinnitan sulle, Anjou suguvõsa printsidel pole viisiks oma hoolealuseid sinu seisusest meestele anda.“
„Minu seisus, uhke normann,“ vastas Athelstane, „põlvneb puhtamast ja vanemast allikast, kui mõne kerjusliku prantslase oma, kes omale eluülespidamist muretseb tema lipu ümber kogunenud varaste vere müümisega. Minu esivanemad olid kuningad, tugevad jõult ja targad nõult, kes iga päev oma saalis rohkem sadandeid võõrustasid kui sinul leidub poolehoidjaid ja kelle nime ülistasid minstrelid, kuna Wittenagemotes nende seadused alal hoidis; nende luud maeti palvete saatel ja nende haudadele ehitati kirikud.“
„Said ometi, de Bracy,“ ütles Front-de-Boeuf, kel hea meel oli hoobi üle, mille tema kaaslane saanud, „saksilane tabas sind hästi.“
„Nii hästi, nagu seda vang võib,“ ütles de Bracy ilmse hooletusega, „sest neil, kelle käed seotud, peab keel vaba olema. Kuid sinu terav vastus,“ pöördus ta Athelstane poole, „ei vabasta leedi Rowenat.“
280
