Cedric oli varjamises vähe harjunud ja oleks praegusel silmapilgul hea meelega Wamba leidlikult peaajult mõnd näpunäidet soovinud. Aga häda teritab aru, nagu ütleb vanasõna, ja ta pomises midagi inimestest, kes olevat ju kirikust ja riigist väljaheidetud röövlid.
„Despardieux!“ vastas Front-de-Boeuf, „see on tõsi. Ma unustasin, et nad mõne rasvase abti samuti võivad puhtaks röövida, nagu oleksid nad sellest soolasest kanalist lõuna pool sündinud. Kas ei olnud see mitte püha Ives’i abt, kelle nad tamme külge sidusid ja seal sundisid teda jumalateenistust pidama, kuna nemad samal ajal tema kaste ja kohvreid tustisid? — Ei, neitsi Maria nimel, selle nalja mängis Gualtier von Middleton, üks meie oma sõjakaaslasist. Kuid need olid saksilased, kes püha Bees’i kabelist küünlajalad, karikad ja riistad röövisid, eks olnud?“
„Need olid jumalakartmatud inimesed,“ vastas Cedric.
„Ja nad jõid kõik selle hea viina ja õlle, mis oli nii mõnegi salajoomingu tarvis varutud, kuna aga sealjuures tõendatakse, et ollakse ametis valvamise ja varase palvega! Preester, sa oled kohustatud niisugust pühaduse rüvetamist kätte maksma.“
„Olen tõepoolest kohustatud kätte maksma,“ pomises Cedric, „püha Withold tunneb mu südant.“
Nõnda kõneldes oli Front-de-Boeuf ühes oma kaaslasega taguväravale jõudnud, kus nad mööda üksikut planki üle kraavi minnes kuhugi väliskindlusse jõudsid ning sealt tõstesilla kaudu vabale pinnale.
„Mine siis ja kui sa peale oma ülesande täitmist siia tagasi tuled, siis leiad sa Saksi liha odavana, nagu sealiha Sheffieldi tapamajades kunagi. Ning kuule, sina näid lõbus pihti-isa olevat — tule pärast lahingut siia, siis tahan ma sulle niipalju Malvaasia viina anda, et kogu su klooster võib himu otsa juua.“
„Kindlasti puutume meie veel kokku,“ vastas Cedric.
“Seni siin sulle pisut,“ jätkas normann, ja kui nad tagu-ukse juurde astusid, surus ta Cedricu vastupunnivasse pihku
275
