„Nimelt seda,“ vastas Wamba, „et võtke minu kuub ja vöö, milles peitub kogu mu preesterlikkus, ja minge rahulikult lossist välja, kuna te minule oma mantli ja vöö jätate, et võiksin teie asemel selle pika hüppe teha.“
„Sind oma asemele jätta!“ hüüdis Cedric pakkumise üle imestades. „Nad pooksid ju su üles, mu vaene võrukael.“
„Las nad teevad, mis nad tohivad,“ ütles Wamba. „Mina arvan — ilma teie sünni alandamiseta, — et Witless’i poeg võib sama hästi ketil rippuda, nagu rippus kett minu esi-isa, kogukonna vanema rinnal.“
„Hea küll, Wamba,“ vastas Cedric, „ainult ühel tingimusel võtan sinu pakkumise vastu, see oleks: kui sa valmis oleksid oma riideid minu asemel lord Athelstanega vahetama.“
„Seda mitte, püha Dunstani nimel,“ ütles Wamba; „selles oleks vähe mõtet. Ilusasti on põhjendatud, et Witless’i poeg päästab Herewardi poja, kuid vähe oleks tarkust surra selle heaks, kelle isad temale võõrad.“
„Kelm!“ hüüdis Cedric. „Athelstane isad olid Inglismaa valitsejad.“
„Nad võisid olla mis tahes,“ vastas Wamba, „aga minu kael seisab liiga kõvasti mu õlgadel, kui et ma ta nende pärast laseksin kinni pitsitada. Nõnda siis, mu hea isand, kas võtate mu pakkumise vastu või lasete mu sama vabalt siit vangikojast lahkuda nagu tulingi.“
„Las kuivab vana puu,“ ütles Cedric, „et tore lootus metsa peale alale jääks. Päästa suursugune Athelstane, Wamba! See on igaühe kohus, kelle soontes voolab saksi veri. Sina ja mina heidame oma rõhujate vihamöllule alla, tema aga läheb vabalt ja tervelt, et meie suguvendi üles kihutada meie eest kättemaksmiseks.“
„Mitte nõnda, isa Cedric,“ ütles Athelstane tema käest kinni haarates, — sest kui ta viimaks mõtlema või teotsema sai, olid tema teod ja tundmused alati tema kõrge soo väärilised. „Mitte nõnda,“ kordas ta. „Mina olen ennemini valmis nädalaks siia jääma viletsa vangitoidu ja kruusi vee peale,
262
