Ta andis kirja Gurthi kätte, kes tõredalt pead raputas ja Wambale ta edasi ulatas. Naljahammas silmitses irvitades iga nelja paberinurka arusaaval näoilmel, nagu teevad seda ahvid sarnastel kordadel, ja andis siis vigurlisel hüppel kirja Locksleyle.
„Kui pikad tähed oleksid vibud ja lühikesed nooled, siis saaksin ma ehk midagi aru,“ ütles aus vabamees, „nagu aga asjad praegu seisavad, siis tean ma kirja sisust sama palju kui põdrast, kes kaheteistkümne penikoorma tagant minu eest läbi läheb.“
„Siis pean mina ta ette lugema,“ ütles must rüütel, ja Locksleylt kirja võttes luges ta tema esiti endamisi läbi ning seletas tema sisu pärast oma kaasvendadele.
„Suursugust Cedricut surmata!“ hüüdis Wamba, „risti nimel, sa pead eksima, härra rüütel.“
„Mina mitte, mu auväärt sõber,“ vastas rüütel, „mina seletan sõnad, nagu nad siia kirjutatud.“
„Püha Canterbury Thomas’e nimel,“ ütles Gurth, „siis võtame meie selle lossi, kuigi peaksime ta oma kätega maha kiskuma!“
„Muud polegi meil, millega kiskuda,“ tähendas Wamba, „kuid minu omad suudavad vaevalt kivi ja lupja purustada.“
„See on ainult kavalus aja võitmiseks,“ ütles Locksley; „kunagi ei astu nad sammu, mille pärast ma neid hirmsasti võin karistada.“
„Tahaksin,“ ütles must rüütel, „et meie seas keegi oleks, kes võiks kuidagi lossi pääseda, et seal teada saada, kuidas on vangide seisukord. Nad nõuavad, et meie neile vaimuliku saadaksime; see püha pagulane võiks nüüd kord oma püha kutset täitma minna ja meile soovitud teateid muretseda.“
„Katk sulle endale ja sinu nõule!“ hüüdis hea pagulane. „Ütlen sulle, härra laisk rüütel, et kui ma oma mungakuue seljast ära võtan, kaob ühes temaga minu preesterlikkus, pühadus ja ladina keel, ja kui ma endale rohelise vammuse selga ajan, võin ma ennemini kakskümmend jahilooma tappa kui ühtki kristlast pihtida.“
257
