Mine sisu juurde

Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/255

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Siis saada sina Yorki ja kutsu minu mehed kokku,“ ütles de Bracy. „Kui nad ka minu lipu lehvimisel ja minu vabarühma ilmumisel ei peaks põgenema, siis tunnustan nad kõige julgemaiks röövliteks, kes kunagi siin metsas oma vibu vinna tõmmanud.“

„Ja kes peaks seda sõna viima?“ küsis Front-de-Boeuf. „Nemad on muidugi kõik teerajad oma kätte võtnud ja kisuvad saadetud sõna käskjalal ühes verega rinnast. Ah jaa, pidage,“ lisas ta juurde üürikese mõtlemise järel, „härra tempelrüütel, sina oskad lugeda ja kirjutada, ja kui me minu vana kaplani kirjutusmaterjali võiksime üles leida — tema suri mineval aastal keset jõulusöömingut…“

„Lubage,“ ütles teeniv kannupoiss, „ma arvan, vana Urfried on selle kuskil alal hoidnud, armastuse tõttu oma pihti-isa vastu. Tema ütles minule, kaplan olnud viimne mees, kes temaga nõnda rääkinud, nagu viisakus nõuab, et neiudega või naistega räägitaks.“

„Mine, otsi ta siis välja, Engelred,“ ütles Front-de-Boeuf, „ja sina, härra tempelrüütel, kirjutad siis vastuse sellele julgele väljakutsele.“

„Ennemini teeksin seda mõõgaotsaga kui sulega,“ ütles Bois-Guilbert, „kuid sündigu teie tahtmine.“

Nõnda siis istus ta maha ja kirjutas järgmise prantsuskeelse kirja:

„Härra Reginald Front-de-Boeuf ühes oma suursuguste ja rüütellikkude abiliste ja liitlastega ei võta mingit väljakutset vastu orjadelt, pärispõlvelistelt ja jooksikuilt. Kui see isik, kes end mustaks rüütliks nimetab, tõepoolest osa tahab saada rüütel-aust, siis peaks ta ometi teadma, et tema praegune kaaskond teda alandab ja temalt õiguse võtab suursuguse verega vastastelt aruandmist nõuda. Mis aga meie vangidesse puutub, siis palume teid kristliku halastuse nimel vaimulikku saata, kes neid pihiks ja nad Jumalaga lepitaks, sest meie oleme otsustanud nad veel täna hommikul enne lõunat surma saata ja nende pead kindlusele välja panna, et kõik võiksid näha, kui kergelt meie nende peale vaatame,


255