poja Gurthi allkiri. Siis järgnesid julgelt ja tugevalt kirjutatud sõnad: Le Noir Fainéant. Ja kõige lõpuks kenasti joonistatud nool vabamehe Locksley allkirjana.
Rüütlid kuulasid seda haruldast dokumenti algusest lõpuni ja vaatasid siis üksteise otsa, nagu ei mõistaks nad, mis see võiks tähendada. De Bracy oli esimene, kes vaikuse katkestas püsimata naerul, millega ühines, kuigi tagasihoidlikumalt, ka tempelrüütel. Front-de-Boeuf näis aga nende kohatu rõõmu üle kärsituks muutuvat.
„Hoiatan teid, mu härrad,“ ütles ta, „et oleks parem, kui te aru peaksite, mis praegusel korral teha, enne kui andute oma kohatule lõbusale meeleolule.“
„Front-de-Boeuf pole oma viimasest kaotusest saadik veel head tuju tagasi võitnud,“ ütles de Bracy tempelrüütlile. „Ainult mõte väljakutse peale ajab tal kananaha selga, kuigi see kutse tuleb narrilt ja seakarjuselt.“
„Püha Miikaeli nimel,“ vastas Front-de-Boeuf, „tahaksin, et sa kogu selle jandi oma nahal kannaksid, de Bracy. Need poisid poleks niisuguse häbematusega talitanud, kui neid mitte tugevad salgad ei toetaks. Siin metsas on küllalt röövleid, kes minu peale metsloomade kaitsmise pärast vihased. Ma köitsin ühe neist, kelle tabasin veriste kätega värskelt teolt, metspõdra sarvede külge, kes ta viie minuti jooksul surnuks pistis, ja minu pihta on sest ajast saadik sama palju nooli lastud, nagu saadeti neid Ashbys märki. Kuule, poisu,“ pöördus ta ühe teendri poole, „oled sa väljas lasknud järele vaadata, missugune jõud seda väärtuslikku väljakutset peab toetama?“
„Vähemalt kakssada meest on metsas koos,“ vastas teeniv kannupoiss.
„Kena lugu!“ ütles Front-de-Boeuf. „See on selle tasuks, et ma oma lossi teile tarvitada andsin. Et te ka vaiksemalt ei märganud oma asja toimetada! Tingimata pidite selle erilasepere mulle kaela tooma!“
„Erilasepere!“ ütles de Bracy. „Ennemini on need nõelata lesed; kari laisku võrukaelu, kes ennemini metsa redusse
253
