märtrisurmast näljas, janus, haigustes ja metsikute rahvaste mõõga läbi, kuna nad asjata katsusid põuast kõrbe kaitsta, millel võib väärtust olla ainult ebausklikkude silmis. Meie ordu omandas peagi julgemad ja laiemad vaated ja leidis toodud ohvritele kohasema tasu. Meie päratud omandused kõigis Euroopa riikides, meie kõrge sõjamehelik kuulsus, mis igast kristlikust ilmakaarest kõige paremad rüütlivõsud meie ritta toob, on määratud eesmärgi saavutamiseks, millest ordu asutajad vaevalt julgesid undki näha ja mida ka nende nõrkade hingede eest varjatakse, kes vanade põhimõtete tõttu meie ordu jüngriks saavad, muutudes oma ebausu mõjul meie passiivseiks tööriistuks. Kuid mina ei taha rohkem eneste saladuste linikut kergitada. See sarvehääl kuulutab midagi, mis nõuab minu ligiolu. Mõtle minu sõnade üle järele. Ela hästi! Ma ei ütle mitte: anna andeks sulle tehtud vägivald, sest see oli tarvilik sinu iseloomu avaldumiseks. Kuld tuntakse ainult proovikivil. Ma tulen varssi tagasi ja siis kõneleme pikemalt.“
Ta lahkus tornikambrist ja läks mööda treppi alla, jättes Rebekka üksinda, kes oli vaevalt rohkem hirmunud oma hiljutise surmakartuse kui selle julge ja kurja mehe metsiku auahnuse pärast, kelle võimuses ta nii õnnetult praegu viibis. Kui ta palkonilt tornikambri tagasi tuli, oli tema esimeseks teoks Jakobi Jumala tänamine antud abi eest ja palumine, et seda jätkataks niihästi temale endale kui ka isale. Aga veel üks teine nimi hiilis tema palvesse: see oli haavatud kristlase oma, kelle saatus oli annud verejanuliste inimeste, tema verivaenlaste võimusesse. Igatahes tundis Rebekka südametunnistuse-piina, et ta isegi palves inimese peale pidi mõtlema, kellega tema saatusel midagi ühist ei võinud olla — et ta mõtles natsareenlase, oma usu vaenlase peale. Kuid tema palve oli juba lausutud ja isegi tema kitsarinnalised usulised eelarvamised ei suutnud Rebekkat ajada seda tagasi võtma.
249
