Endori nõid. Tõepoolest pole ma mitte röövel, ilus Saaroni roos. Mina olen üks neist, kes ennemini sinu kaela ja käsi pärlite ja briljantidega ehivad, mis neile nii hästi hakkavad, kui et nad neid ehteid sealt rööviksid.“
„Mis sa siis minult tahad,“ ütles Rebekka, „kui mitte rikkust? Meil ei või mitte midagi muud ühist olla, sest teie olete kristlane, mina juut. Meie ühendus oleks niihästi teie kiriku kui ka meie sünagoogi seaduste vastu.“
„Nõnda oleks see tõepoolest,“ vastas tempelrüütel naerdes, „kui ma juudi tahaksin naiseks võtta. Despardieux[1]! — Aga seda mitte ka siis, kui ta oleks Seeba kuninganna. Pealegi tea, magus Siioni tütar, et kui kõige kristlikum kuningas oma kõige kristlikumat tütart minule pakuks ning Languedoci kaasavaraks annaks, isegi siis ei kosiks ma teda. Minu tõotuse vastu käib ükskõik missugust tüdrukut võtta muul viisil kui aga par amours[2], nagu ma ka sind tahan armastada. Mina olen tempelrüütel. Vaata minu püha ordu ristimärki.“
„Julged sa praegusel juhusel tema peale toetuda?“ küsis Rebekka.
„Ja kui ma seda teen,“ vastas tempelrüütel, „siis ei puutu see sinusse, sest sina ei usu meie lunastuse õnnistatud märki.“
„Mina usun, nagu mu isad mind õpetanud,“ ütles Rebekka, „ja andku Jumal mulle andeks, kui ma ekslikult usun! Kuid teie, härra rüütel, mis on teie usk, kui te kõhklemata kõige pühamale tugenete ka sel silmapilgul, kus te valmis olete oma kui rüütli ja ususulase tõotust murdma?“
„Tõsiselt ja hästi jutustatud, oh Siiraki tütar!“ vastas tempelrüütel, „kuid sinu kitsad juudilised vaated teevad su pimedaks, nii et sa meie suuri eesõigusi ei näe. Abielu oleks tempelrüütlil kestev kuritegu, kuid kõik vähemad lollused saab ta oma lähemalt orduülemalt kergesti andeks.
243
