tega küllalt kangekaelne) tema soovide alla paindus, siis omandas ta julguse ja iseteadvuse, mis tekkis piirava ümbruse järeleandlikkusest. Vaevalt oskas ta võimalust oletada, et tema tahtmisele vastu astutaks, veel vähem seda, et tema tahtmist tähelegi ei pandaks.
Tema kõrkus ja valitsemise harjumus olid seega teatud määral tehtud iseloom, mis tugenes tema loomulikele omadusile, ja see jättis tema kohe maha, niipea kui tal silmad avanesid iseennast ja oma armastajat ning hooldajat ähvardava hädaohu peale. Ja kui ta nägi, et tema tahtmisele, mille vähemgi avaldus tänini oli austamist ja tähelepanu leidnud, vastu astus tugeva ja ägeda mehe kindel loomus, kes oli temaga võrreldes eesõigustatud seisukorras ning kes oli valmis seda kasutama, siis lõi ta tema ees värisema.
Silmi enda ümber käia lastes, nagu otsiks ta abi, mida pole kuskilt tulemas, ja üksikuid sõnu hüüdes tõstis ta käed taeva poole ning langes peatamatult kaebesse ning hädaldusse. Võimatu oli ilma kaastundmuseta vaadata niisuguse iluduse kurbust ja ka de Bracy ei jäänud liigutamata, kuigi teda valdas enam nõutus kui õrnus. Tema oli juba liiga kaugele läinud, kui et võimalik oleks taganeda, ja ometi oli Rowena praegune seisukord niisugune, et temasse ei mõjunud tõendused ega ähvardused. De Bracy sammus edasi-tagasi, kord peletatud neidu enesevalitsemisele manitsedes, kord kaheldes, kuidas küll edaspidi peab talitama.
„Kui ma end,“ mõtles ta, „selle meeltheitva tüdruku valust ja pisaraist laseksin liigutada, mis võiksin ma muud saavutada, kui aga nende ilusate lootuste kadu, milleks ma niipalju riskeerinud, ja prints Johanni ning tema lõbusa hoovkonna naeru. Ja ometi,“ arutas ta endamisi, „tunnen ma, et ma hästi selle osa peale ei kõlba, mida ma pean mängima. Ma ei või nii ilusat nägu näha, kui teda inetustab valu, ega neid silmi, kui nad nõretavad pisaraist. Tahaksin, et need näojooned omandaksid endise kõrkuse või et mul oleks rohkem Front-de-Boeufi kolm korda karastatud südamest!“
235
