„Ah, ilus Rowena!“ ütles de Bracy, „teie ei seisa oma vangikoja ülema, vaid oma vangi ees ja teie ilusaist silmist loodab de Bracy seda otsust lugeda, mida teie temalt ootate.“
„Mina ei tunne teid, mu härra,“ ütles leedi kogu oma uhkuses ja ilus end sirgeks ajades; „ma ei tunne teid mitte ja teie häbemata familjaarsus, millega teie trubaduuri keelel minu poole pöördute, ei või kuidagi vabanduseks olla röövli vägivallale.“
„Sinule endale, ilus neid,“ vastas de Bracy endisel toonil, „sinu enda kenadusele võlgned sa tänu kõige eest, mis ma sinu suhtes lubamatut teinud, sinu suhtes, keda ma valinud oma südamekuningannaks ja oma silmade sihttäheks.“
„Kordan teile veel, härra rüütel, et ma teid ei tunne ja et ükski keti- ning kannustekandja ei peaks kaitseta naisterahva juurde nõnda sisse tungima.“
„Et ma teile tundmata,“ ütles de Bracy, „see on tõepoolest minu õnnetus, kuid lubage loota, et de Bracy nime pole alati surnuks vaigitud, kui minstrelid või heeroldid on rüütellikkudele tegudele kiitust kuulutanud, olgu see turniiril või lahinguväljal.“
„Siis jätke enda kiitus minstrelide ja heeroldite hooleks, härra rüütel,“ vastas Rowena, „sest see on nende huulile palju kohasem kui teie enda omadele, ja öelge mulle, kes neist peab laulus või turniirraamatus ülistama tänase öö tähtsat võitu, mille saite vana mehe üle, keda saatsid ainult mõned arad teendrid, ja milles omandasite saagiks õnnetu neiu, keda tema tahtmise vastu siia röövlilossi toodi?“
„Teie olete ülekohtune, leedi Rowena,“ ütles rüütel segaduses oma huuli närides ja tooni omandades, mis temale loomulikum kui tänini tarvitatud tehtud viisakus; „kuna teie ise kirest vaba olete, siis ei või teie teise arutust vabandada, kuigi see oleks teie oma ilu tekitatud.“
„Palun teid, härra rüütel,“ ütles Rowena, „jätke see keel, mis rändavatele laulikutele nii omane, et ta rüütlite või suursuguste huulile enam ei kõlbagi.“
230
