„Ja mis on mul tagatiseks,“ ütles juut, „et ma tõepoolest vabaks saan, kui ma oma lunastuse olen maksnud?“
„Suursuguse normanni sõna, sina liigkasu-võtja ori,“ vastas Front-de-Boeuf, „suursuguse normanni au, mis on puhtam kui kogu sinu suguvõsa hõbe ja kuld.“
„Palun andeks, suursugune isand,“ ütles Isaak kartlikult, „aga miks peaksin ma selle sõna usaldama, kes ei usalda minu oma.“
„Sellepärast et sa teisiti ei saa, juut,“ ütles rüütel karmilt. „Oleksid sa praegu Yorkis oma varakambris ja paluksin mina sinult seekleid laenuks, siis määraksid sina maksutähtaja ja tagatise. See siin on minu varakamber. Siin on minul eesõigus ja ma ei mõtle enam vaevaks võtta sinu vabastamise tingimusi korrata.“
Juut ohkas sügavasti. „Luba mulle vähemalt,“ ütles ta, „ühes minu vabadusega ka nende vabadus, kes minuga ühes reisisid. Nemad küll põlgasid mind kui juuti, kuid nemad olid minu meeleheite vastu kaastundlikud ja et nad teel mind aidates viibisid, siis langes osa minu õnnetusest ka nende peale; pealegi on nad ehk valmis minu lunastusrahale pisut juurde lisama.“
„Kui sa neid Saksi matse arvad,“ ütles Front-de-Boeuf, „siis oleneb nende lunastus teistest tingimusist kui sinu oma. Hoiatan sind, juut, räägi ainult sellest, mis sind ennast puutub, ja ära sega teiste asjasse.“
„Siis saan ma vabaks,“ ütles Isaak, „ainult ühes oma haavatud sõbraga?“
„Pean ma kaks korda Iisraeli pojale kinnitama,“ ütles Front-de-Boeuf, „et peab rääkima ainult iseendast ja mitte teiste asjasse segama? Kuna sa juba oma osa oled valinud, siis pole sul enam muud teha, kui aga oma lunastus maksta ja seda viibimata.“
„Kuule mind,“ ütles juut, „just selle varanduse pärast, mis sa oma…“ Ta peatus, kartes metsikut normanni vihastada. Kuid Front-de-Boeuf naeris ainult ja lõpetas ise juudi lause: „…mis sa oma südametunnistuse kulul saad — seda
225