samal tingimusel ka pärisröövli suhtes. Öelgu ta summa, millega ta meie vabadust hindab, ja see makstakse temale, ehk olgu siis, et see meil üle jõu käib.“
Lauaülem ei vastanud, kummardus ainult peaga.
„Ja öelge herra Reginald Front-de-Boeufile,“ ütles Athelstane, „et ma temale saadan väljakutse võitluseks elu ja surma peale, jalgsi või ratsa, kuskil kindlas paigas, kaheksa päeva pärast minu vabanemist, ja seda väljakutset ei või ta mitte tagasi lükata või tema vastuvõtmisega viivitada, kui ta on tõsine rüütel.“
„Mina annan teie väljakutse rüütlile edasi,“ vastas lauaülem, „nüüd aga jätan teid teie eine hooleks.“
Athelstane väljakutse ei teostatud sugugi nõutava viisakusega, sest tema suu oli toitu täis, mis nõudis mõlema lõualuu tarvitamist jahvatamiseks; kui sellele lisaks võtta veel tema loomulik aeglus, siis ei avaldanud väljakutse sugugi loodetud mõju. Ometi tervitas Cedric seda oma seltsimehe sammu kui vääramata märki tema vaimu elustamises, kuna tema ennistine ükskõiksus, hoolimata Athelstane kõrgest soost, Cedricu kannatust kippus katkestama. Nüüd raputas ta sõbralikult tema kätt ja tundis teatud kurbust, kui Athelstane tähendas, et tema oleks valmis tosina Front-de-Boeufi taolise rüütliga võitlema, et vangitornist pääseda, kus liiga palju murulauku toidu sisse pannakse. Kuid hoolimata sellest ükskõiksusse tagasilangemisest asus Cedric Athelstane vastu teisele poole lauda ja näitas, et kuigi kodumaa viletsus temalt toidu mälestuse võis riisuda, tema ometi toitu nähes võis tõendada, et ühes teiste saksilaste omadustega tema esi-isadelt ka söögi-isu pärinud.
Aga vangid ei saanud kaua toitu maitsta, kui neid isegi selles tähtsas talituses segati: väravate ees puhuti sarve. Seda tehti kolm korda ja nii tugevasti, nagu oleks see sündinud mõne nõiutud lossi ees määratud rüütli poolt, kelle signaali mõjul kaovad hommikuse uduna saalid ja tornid, sillad ja kindlustused. Saksilased kargasid laua tagant ja ruttasid akna juurde. Kuid nende uudishimu ei
218