kond kiiremini edasi liikuda. Röövlipealikute vahel kuuldus vaheajal järgmine kõnelus.
„Oleks aeg, et sa meist juba lahkuksid, härra Maurice,“ ütles tempelrüütel de Bracyle, „sest sa pead oma müsteeriumi teist poolt ette valmistama. Sa pead ju nüüd rüütelliku vabastaja osa mängima.“
„Olen selle üle järele mõelnud,“ vastas de Bracy; „mina ei lahku sinust enne, kui kena autasu on ilusasti Front-de-Boeufi lossis. Seal tahan ma oma õigel kujul leedi Rowena ette ilmuda ja ma loodan, et ta mu vägivalla-teo minu kire suurusega vabandab.“
„Ja mis on ajanud sind oma plaani muutma, de Bracy?“ küsis tempelrüütel.
„See ei puutu sinusse,“ vastas de Bracy. „Tahaksin ometi loota, härra rüütel,“ ütles tempelhärra, „et sinu plaani muutus mitte kahtlusest minu aususe vastu ei olene, nagu seda Fitzurse sind püüdis uskuma panna.“
„Minu mõtted on minu omad,“ vastas de Bracy; „öeldakse, et kurat naerab, kui üks varas teiselt vargalt varastab, ja me teame ju, et kuigi ta tõesti tuld ja väävlit sülitaks, see ometi ühtegi tempelrüütlit ei takistaks oma kalduvuste järele talitamast.“
„Ei ühtegi vabarühma juhti,“ vastas tempelhärra, „oma seltsimehelt ja sõbralt ülekohut kartmast, mis ta ise kõigile teeb.“
„See on asjatu ja hädaohtlik süüdistus,“ vastas de Bracy; „aitab sellestki, et ma tempelrüütlite viise ja kombeid tunnen ning ma ei taha lasta seda kena saaki, mille pärast ma nii palju kaalule pannud, enda käest ära kiskuda.“
„Ahaa!“ vastas tempelhärra, „mida sa kardad? Sa tunned ju meie ordu tõotusi.“
„Väga hästi,“ ütles de Bracy, „ja ka seda, kuidas neid peetakse. Härra tempelrüütel, rüütellikke määrusi seletatakse Palestiinas väga vabalt ja praegusel korral ei taha ma teie südametunnistuse hooleks midagi usaldada.“
210
