„Te ei või kedagi leida,“ ütles rüütel, „kellele Inglismaa ja iga tõsise inglase elu oleks kallim kui minule.“
„Seda tahaksin heal meelel uskuda,“ ütles metsavend, sest mitte kunagi varemalt pole see maa praegusel määral nende abi vajanud, kes teda armastavad. Kuula mind, mina räägin sulle ettevõttest, milles sa võiksid auväärt osa etendada, kui sa tõepoolest see oled, kes sa näid olevat. Salk võrukaelu, kes end paremate meeste riidesse pannud, on suursuguse inglase, nimega Saksi Cedric, ühes tema saatkonna ja tema sõbra Athelstane von Coningsburghiga kinni võtnud ja on ta siia metsa Torquilstone lossi vangi viinud. Nüüd küsin ma teilt kui tublilt rüütlilt ja healt inglaselt, tahaksite teie nende päästmiseks abiks olla?“
„Minu tõotus kohustab mind seda tegema,“ vastas rüütel, „kuid hea meelega tahaksin teada, kes olete teie, kes te mind seda tegema palute?“
„Mina olen,“ vastas metsavend, „nimetu mees, kuid mina olen oma isamaa ja oma isamaa sõprade sõber. Sellega peaksite praegusel silmapilgul rahulduma, eriti veel, kus te ise tahate tundmatuks jääda. Uskuge aga, et minu panti pandud sõna sama püha on, nagu kannaksin ma kuldkannuseid.“
„Meelsasti tahan seda uskuda,“ ütles rüütel. „Olen harjunud inimeste nägudes lugema ja sinu oma räägib aususest ning kindlusest. Sellepärast ei küsi ma teilt enam midagi, vaid tahan teile abiks olla vangide vabastamises; peale seda, arvan ma, tunneme teineteist paremini ja lahkume teineteisest rahuldunult.“
„Soo,“ ütles Wamba Gurthile, sest peale munga riietamist läks ta onni teise serva ja kuulis seal kõneluse lõppu, “soo, nõnda saaksime uue seltsimehe? Loodan, et rüütli vaprus on ehtsam metall kui pagulase usk või vabamehe ausus, sest Locksley paistab sündinud salakütina ja preester lõbusa silmakirjateendrina.“
„Pea oma molu, Wamba,“ ütles Gurth, „võib ju kõik olla, nagu sina arvad, ent kui vanasarvik ise praegu tõuseks
207
