„Missugune sõber,“ kordas pagulane, „see on küsimus, mida on kergem küsida kui vastata. Missugune sõber… noh tema on just see aus metsnik, kellest ma sulle esiti rääkisin.“
„Noh, sama aus metsnik, nagu sina oled vaga pagulane,“ vastas rüütel, „selles ma ei kahtle. Kuid tee uks enne lahti, kui ta tema hingedelt maha lööb.“
Koerad, kes koputamise algusel hirmsasti haukuma hakkasid, näisid nüüd selle hääle tundvat, kes väljas seisis, sest nad muutsid oma teguviisi täiesti, kraapisid ust ja vingusid, nagu paluksid nad sõbra sisselaskmist. Pagulane lükkas uksel riivi eest ning Locksley astus oma kahe kaaslasega sisse.
„Pagulane,“ oli Locksley esimene küsimus rüütlit nähes, „mis lõbus seltsiline sul siin on?“
„Keegi meie ordu vend,“ vastas munk pead raputades, „meie palvetasime kogu öö.“
“Tema on, ma arvan, sõjaliku kiriku munk,“ vastas Locksley; „neid on täna rohkem väljas jalul. Munk, sina pead roosikrantsi maha panema ja oma malaka kätte võtma, meie vajame kõiki oma mehi, olgu nad ilmalikud või vaimulikud. Kuid,“ lisas ta juurde munka pisut kõrvale tõmmates, „oled sa hull või? rüütlit vastu võtta, keda sa ei tunne? Oled sa meie lepingu juba unustanud?“
„Ei tunne!“ hüüdis munk julgesti vastu. „Mina tunnen teda sama hästi kui kerjus oma keppi.“
„Mis on ta nimi siis,“ küsis Locksley.
„Tema nimi,“ ütles pagulane, „tema nimi on sir Anthony von Scrablestone — nagu jooksin mina kellegagi, kui ma tema nime ei tea.“
„Sa oled enam kui vaja joonud, munk,“ ütles vabamees, „ja ma kardan, et oled ka enam kui vaja lobisenud.“
„Hea vabamees,“ ütles rüütel ette astudes, „ära pahanda minu lahke võõrusisandaga. Tema avaldas mulle ainult vastutulelikkust, mida mina temalt oleksin sunduslikult nõudnud, kui ta heaga poleks tahtnud anda.“
205
