„Mina arvan,“ ütles ta rihma ja sarve vaadeldes, mida alles kandis, „et ma nägin noole lendu, mis selle auhinna võitis ja sellest pole niipalju aega ära kui jõulust.“
„Ja mina,“ ütles Gurth, „võiksin oma hinge õnnistuse nimel kinnitada, et mina olen niihästi päeval kui ka öösi selle tubli vabamehe häält kuulnud, kes selle auhinna võitis, ja et kuu pole sest ajast saadik mitte kolme päeva vanemaks saanud.“
„Aus sõber,“ vastas vabamees, „kes või mis ma olen, tähendab praegusel silmapilgul vähe, päästan ma aga teie isanda, siis võite mu paremaks sõbraks pidada, kes teil kunagi olnud. Ja kas mind ühe või teise nimega tuntakse ja kas ma vibu sama hästi või paremini lasen kui mõni lehmakarjus, või kas ma päikesepaistel või kuuvalgel armastan käia — need kõik on asjad, mis teisse ei puutu, ja sellepärast pole tarvis ka nende üle pead murda.“
„Meie pead on lõvi lõugades,“ sosistas Wamba Gurthile, „katsume nad sealt välja tõmmata kui võimalik.“
„St, tasa!“ ütles Gurth. „Ära vihasta teda oma lollusega, siis läheb kõik hästi, arvan ma.“
Kahekümnes peatükk.
Kui pime, pikk on sügisöö |
Kulus kolm tundi tublit kõndi, enne kui Cedricu teendrid ühes oma saladusliku juhiga väikesele metsalagendikule jõudsid, mille keskel kasvas päratu vägev ja igasse külge oma rässakaid oksi laiali sirutav tamm. Selle tamme all lamas
201
