ja tõmmati kahe, kolme röövli poolt hobuse seljast maha. Athelstane jagas tema saatust ja tema kisti enne sadulast, kui ta oma sõjariista jõudis paljastada või end vastuhakkamiseks valmiski panna.
Teendrid, kellel olid tüliks asjad ja keda üllatas hirm nende isandate saatuse pärast, langesid kergesti kallaletungijaile saagiks, kuna leedi Rowena seltskonna keskpaigas ja juut ning tema tütar tagatipus sama õnnetu saatuse osaks said.
Kogu seltskonnast ei pääsnud keegi peale Wamba, kes praegusel juhtumusel palju rohkem julgust avaldas kui need, kes end temast targemaks pidasid. Tema kahmas ühe teendri mõõga, mida paljastati aeglasel ja kõhkleval käel, raius lõvina oma ümber, sundis mitmed kallaletungijad taganema ja tegi julge, kuigi asjata katse oma isandale appi minna. Viimaks nähes, et ta ülevõimule peaks alla andma, kargas naljahammas sadulast, lipsas tihnikusse ja põgenes üldise segaduse tõttu võitlusväljalt.
Aga niipea kui vapper naljahammas enda leidis väljaspool hädaohtu, jäi ta kohe mõtlema, kas mitte tagasi minna ja vangipõlve jagada oma isandaga, keda ta tõsiselt taga hoidis.
„Sagedasti olen inimesi kuulnud rääkivat vabaduse õnnistusest,“ rääkis ta endamisi, „aga nüüd küsiksin hea meelega mõnelt targalt mehelt, kuidas ma teda praegu peaksin kasutama, mil ta mul käes.“
Kuna ta need sõnad valjusti oli rääkinud, hüüdis talle kellegi päris lähedane hääl vaikselt ja ettevaatlikult: „Wamba!“ ja samal ajal tuli koer, kelles ta Fangsi tundis, tema juurde ning jooksis saba liputades tema ümber. „Gurth!“ vastas Wamba samuti ettevaatlikult ja seakarjus seisis silmapilk tema ees.
„Mis on?“ küsis see kärsitult, „mis tähendab see karjumine ja mõõkade kõlin?“
„Ainult meie aja trikki,“ vastas Wamba, „nad on kõik vangid.“
198
