vastu panna. Hilise aja peale vaatamata arvasid Cedric ja Athelstane ometi, et see hädaoht neid ei ähvarda, sest neil oli kaasas kümme teendrit, peale Wamba ja Gurthi, kellest suuremat abi polnud loota, oli ju üks vang ja teine ainult naljahammas. Võiks juurde lisada, et nii hilisel tunnil läbi laane minnes lootsid Cedric ja Athelstane muu seas oma soo ja iseloomu, sama ka oma julguse peale. Röövlid, keda metsaseaduste karedus nende meeleheitlikule eluviisile ajanud, olid peaasjalikult saksi soost talupojad ja vabamehed ja nende kohta arvati üldiselt, et nad oma suguvendi ning nende varandust ei puutu.
Edasi sõites kuulsid reisijad kohkunult korduvat appihüüdmist ja kui nad sinna ratsutasid, kust appihüüe kostis, leidsid nad üllatatult kanderaami maast, mille kõrval istus noor toredasti riietatud Juudi naisterahvas, kuna keegi vanamees, kelle kollane müts ta sama rahvuse liikmeks tembeldas, kõige sügavama meeleheite liigutusel edasi-tagasi käis ja oma käsi ringutas, nagu oleks teda mõni suur õnnetus tabanud.
Athelstane ja Cedricu pärimiste peale ei suutnud vana juut hulk aega muud vastata, kui palus kordamööda kõigilt oma vana testamendi esi-isadelt abi Iismaeli poegade vastu, kes olevat tulemas, et teda mõõgateraga hukata. Viimaks oma hirmuagooniast meelemärkusele tulles suutis Yorki Isaak (sest see oli ju meie vana sõber) lõpuks seletada, et tema palganud endale Ashbyst kuus meest ihuväeks, ühes hobueeslitega, kes haige sõbra raami pidid kandma. See saatkond pidi tema kuni Doncasterini viima. Siiamaale tulnud nad ilusasti, aga siin kuulnud nad kelleltki puuraiujalt, et eespool metsas olla suur salkkond röövleid ootel, ja Isaaki palgatud mehed pole ainult plehku pistnud, vaid viinud ka hobused minema, kes haigeraami kannud, ning jätnud juudi ühes tütrega ilma mingisuguse abi või varjuta röövlite tappa, keda nad iga silmapilk ootasid omale kallale tungima. „Kui teie, vaprad härrad,“ lisas Isaak kõige alandlikumal toonil juurde, „tahaksite juudile luba anda oma kaitse all edasi
194
