Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/184

6.
Kui õhtul ta tuleb, siis õlu täis pott
Ja öösiti uinub ta soojas kui rott,
Sest ennem võib isand küll kannatada
Kui paljasjalg-munk jääda patjadeta.
7.
Oh õitsegu sandal, müts, pael munga vööl,
Usk paavsti, hirm kuradi päeval ja ööl,
Sest okkata roose võib noppi vaid see,
Kes elab kui paljasjalg-mungakene.

„Tõepoolest,“ ütles rüütel, „sa laulsid hästi ja lustilikult ning oma ordu ülistamiseks. Ja et kuradist kord juba juttu tehtud, siis — püha munk, kas te ei karda mitte, et ta mõnikord teid niisugusel ebavaimulikul ajaviitel vaatama tuleb?“

„Ebavaimulikul!“ hüüdis pagulane vastu; „mina naeran selle süüdistuse üle, naeran oma välkuvate kandadega! Oma kohuseid kabeli vastu täidan ma tões ja vaimus. Iga päev kaks messi, hommiku- ja õhtupalve, lõunal ja hilisel ööl, ave’d, credo’d, pater’id…“

„Välja arvatud kuuvalged ööd,“ ütles rüütel, „kui nool on suurem hool.“

„Exceptis excipiendis!^[1]“ vastas pagulane, „nagu mind meie vana abt ütlema õpetas, kui häbemata võhikud minult peaksid järele pärima, kas ma kõiki meie ordumäärusi pean.“

„Õige, püha isa,“ ütles rüütel, „kuid kurat võib oma silma heita niisugustele kõrvalekaldumistele, tema käib ju, tead isegi, nagu möirgaja lõukoer ümber.“

„Las möirata, kui ta julgeb,“ ütles munk; „minu köie puutumine paneb ta samuti möirgama, nagu püha Dunstani tangidki. Kunagi pole ma inimesi kartnud ja sama vähe kardan ma kuradit või tema käsikuid. Püha Dunstan, püha Dubric, püha Winibald, püha Winifred, püha Swibert, püha Willick, mitte ka unustada Kenti püha Thomast ning minu

1. Väljaarvatav välja arvatud, erandatav erandatud.

184